28.11.2024
Sven Sildnik
Me elame hullumeelse sonimise ajastul: homoseksualism, sõjapropaganda, kliimaluulud ja sunniviisiline solgisüstimine on kujundatud elunormiks. Mis tänapäeval ei oleks haiglane, mandunud, perversne või lihtsalt mõistusevastane ja nõme? Loetelu saab lõputu: meedium, kultuur, meelelahutus, haridus, rahandus, piirivalve, teadus, meditsiin, luure, eriti väärastunud on muidugi globalistide sarvikupoliitika, ei maksa siis imestada, kui revolutsioonilised nunnad teevad religioonist mingi võika pedeporuka.
Nii juhtubki, et jõustruktuurid solvavad ja alandavad kristlasi, kas nad mitte ei ähvardanud sulgeda Kuremäe heteroseksuaalsetele positsioonidele kindlaks jäänud Kuremäe kloostrit? Kõik on jalgadelt pea peale pööratud, nuripidine, äraspidine tagurpidiantsla – satanistlikult kuri ja jälk. Kusjuures tähenduslik on see, et halbu asju ei ole muudetud heaks, kurjategijad on ikka kurjategijad, juhmid on ikka juhmid, sandid on ikka sandid ja vaesed on ikka vaesed. Halbu asju ei pööra keegi heaks. Kõik hea pööratakse halvaks, see on religioosne süsteem, mille nimi on satanism.
Lisaks vanadele hädalistele ja õudustele on loodud hulk uuskurjategijaid, uussante ja uuslolle: uusvaesed tulevad kliimapoliitikast, uuskurjategijad jalutavad sisse üle avatud piiride ja kohitsetud lastest ja süstitutest saavad uussandid, televaatajatest ja sotsiaalmeediasõltlastest uuslollakad. Ehkki uusrikkad ei ole kuskile kadunud, sigitab seda seltskonda tänapäeval puhas kurjus: tuulemöldrid, süstlakaupmehed, relvaärikad, tsensuurimogulid ja valedeparunid on igapäevaseks nähtuseks rikaste edetabelis.
Olukord on ju teada. See kõik tundub lootusetu, eriti kui meediumis lämisevate idiootide juttu juhtud kuulma. Kui aga veidi süveneda, näeme, et perversne süsteem on kokku varisemas, majandus kiratseb, iive on katastroof, idarinne on kokku varisemas ja pead tõstavad kõikvõimalikud vastalised – Trump võitis valimised ülekaalukalt, Euroopaski on putinistideks ja äärmuslasteks sõimatud rahvuslastel ja iseseisvuslastel järjest suurem menu: Ungari, Saksamaa ja Gruusia meenuvad esimesena, aga silmad avanevad ja rusikad tõusevad kõikjal.
Mis on Euroopa? Ebameeldiv seltskond Ameerika vasallriike. Mis on Ameerika? Ameerika on muutuste teel, seega on sealt tulemas uued käsulauad, uued ideed, uued tungivad soovitused, mille täitmisest ei ole võimalik keelduda. Mis on ülejäänud maailm peale euroliidu ja ühendriikide? Meil sellest palju ei räägita ja lühend BRICS ehk ei ütlegi kõigile midagi.
Tegemist on jõulise ja kasvava ameerikavastase koalitsiooniga: Brasiilia, Venemaa, India, Hiina, Lõuna-Aafrika, Iraan, Egiptus, Etioopia ja Araabia Ühendemiraadid. Etioopia kohta ei tea, aga teised on tegijad ja kambaga on liitumas üht koma teist kobedamat – ei meeldi Ameerika Afganistani-poliitika maailma rahvastele. Ei tea küll miks? Meie igatahes naudime Nursipalu-homoabielu paketti täiega.
Globalistide võim, mis näis nii kindel, eks ole, kõik rikkad ja kuulsad ja ilusad, targad enesestki mõista, läksid satanistide märatsemisega kaasa. Valed ja propaganda käivad muidugi veel kõrges kaares, aga majanduslend on madal, iivet ei ole ja kultuurist ja moraalist pole riismeidki järel. Globaalne militaarne rusikas, mis iga eriarvamuse peale lauale löödi või vingujale nina alla torgati, on hakanud värisema ja musklid käsivarrel känguma. Vägivallal ja pististel püsiv maailmakord lööb kõikuma, kui rakette on vähe, needki on kallid ja viletsad ning holoppide üleostmiseks on konkurentidel hoopis rohkem raha, nt Hiinal. Halb.
Pähklipuremist on selle maailma vägevatel omajagu, kihvade ja purihammastega on aga lood viletsad, kaaries on viimases faasis. Afgaanidest ja hutsidest ei ole veel jagu saadud, hammas ei hakka peale, vandiprobleem on kujunenud luupainajaks. Hiinast ei taha mõeldagi, no oli seda riisiõgijate jama ka veel vaja.
Väliselt on Ameerika ja tema vasallide, st meie vastu suured, arenavad, vihased ja ennast tõestanud jõud, kes ühinevad veel pealegi. Sõjaline lahendus ei olegi enam niiväga kindel ja ühemõtteliselt selge, pigem vastupidi. Millegipärast meenub kogu aeg päikeseline Afganistan. Aidake mul ometi see nurjunud riik unustada!
Maamuna on muutunud globalistide suhtes allergiliseks. Kuidas on aga lood homosõdalaste tagalas? Lood on samuti väga halvad – gängsterid, vaesus, kriis, nagu ütleb laulusalm. Seda loomastuvat tagalat näeme oma silmaga enda ümber ja kui viitsime vaadata Euroopa või Ameerika uudiseid, siis läheb süda lausa pahaks.
Millele on meil veel loota? Loota tuleb jätkuvalt valedele, propagandale, enesehüpnoosile ja põhiliselt mittemillelegi. Nagu ütles sõja alguses kirjanik Hvostov, kui venelased midagi ette võtavad, siis tuleb minna kirikusse ja palvetada. Kes aga ei usu jumalat, hakaku kohe uskuma. Selles on tal vähemalt õigus, et midagi tuleb teha.
Oleme ikka endale vastiku supi kokku keetnud, asi pole ainult selles, et meiepoolses katlaservas on supp oluliselt lahjem, selgub, et Kaval-Hansu katlal ei ole põhja all ja nüüd on ahjualustel eksistentsiaalne probleem, ei saa enam potti tühjaks teha, sest Hans jõudis ette või alla, igal juhul on seaduslikel varastel lõhkise küna sündroom.
Meil on ikka selleks valitsetud, et varastada. Vosvoriit on veel jäänud ja sellele on tehtud kõrged panused. Ometi ei saa seda noosi kuidagi kätte, täpsustan – mõõduka omakasu eest maha parseldada, sest meil on nii riigi õhkulaskmise plaan ja kui ka Venemaale kallale tungimise plaan, see ei lähe hästi kokku globalistliku augukaevamise vandenõuga, sest me ilmselgelt lõpetame verise koonuga, ulugu me nii vapralt kui tahes.
Kavalad Kliima-Hansud on majanduse põhja komposteerinud ja kõik, mis veel vaikselt tiksub, langeb nende saagiks, vana koori korruptandid on püsti hädas, sest isegi vaikne tiksumine lähitulevikus on suure küsimärgi all. Kaaviari netu. Sõja-Hansud aga üritavad omaltpoolt ka kliimakonkurentidele lähinädalatel ärtust ära teha.
Ameeriklaste tagala doominokivide kukkumine on järgmine, kõigepealt vanad korruptandid, siis uued kliimakorruptandid, see etapp möödub niikuinii kiiresti, sest lollusel ei ole kunagi pikka pidu, seejärel võtavad relvakaupmehed turu üle ja turg lastakse õhku, kas teeme seda ise või aitavad liitlased või vaenlased, lihtsa kardulatega kaubitseja jaoks vahet ei ole. Seejärel peab selguma, kes kopa maasse lööb ja viimased pärismaalastest kahjurid suunava jalahoobiga reservaati kupatab, küüditab või kuidas seda viisakalt öeldagi, herbariseerib.
See, et ebanormaalsus variseb sisemiste ja väliste vastujõudude tõttu kokku, on selge. Kas asemele tuleb normaalsus või uus ja veel hullem loomastumine, on meie enda teha.
Allakirjutanu on isiklikult herbariseerimise vastu ja usub kindlalt ja loodab, et juhtub ime: eesti rahvas ärkab nõidusunest, loeb läbi põhiseaduse, vabandab ja hakkab normaalseks ning toetab edaspidi ainult kvaliteetkonservatiive EKREst. Et see ilgus enam kunagi ei korduks, et saaks inimese moodi elada. Normaalselt.
Ja nagu kombeks on saanud, meeleolu peenhäälestamiseks veidi normaalsemat levimuusikat, seekord meile kõigilt tuntud ettevõttelt: Queen ja “Hammer to Fall” orwellilikust aastast 1984, kes keerutab jalga, kes naudib teksti, tuhaks põlemisele mõtlevad kõik homme:
Here we stand or here we fall
History won’t care at all
Make the bed, light the light
Lady Mercy won’t be home tonight…
Sisepaguluses 28.11.2024