Kultuur, mandunud kultuuri rahastamine ja kultuurirenegaatide hala on nii tülgastav teema, et ma alustan veidi kaugemalt. Endine koloniaalimpeerium Belgia seob peagi pagulaste toetused integratsioonipüüdlustega, te lugesite õigesti. Tegemist on osaga laiemast ebaseadusliku rände ja asüülitaotluste kuritarvitamise vastasest võitlusest.
Nagu näeme kavatseb Belgia õnneotsijad ja mugavus- ja kelmpagulased tsiviliseerida, esitada neile euroopa kultuuri miinimumnõuded ja mõned neist ehk ka lugema ja kirjutama õpetada. Mis tegelikult toimuma hakkab, me ei tea, aga sellist kurja, iga kommunisti jaoks rassistlikult kõlavat juttu ajab asüüli- ja migratsiooniminister Anneleen Van Bossuyt isiklikult.
Plaani kohaselt saavad mingi arusaamatuse tõttu tunnustuse leidnud pagulased jätkuvalt täielikke sotsiaaltoetusi, kuid makseid võidakse vähendada, kui nad ei õpi keelt või ei otsi tööd. Ajutise või täiendava kaitsega inimesed, näiteks paljud ukrainlased, alustavad madalamate toetustega, kuid võivad teenida „integratsiooniboonuseid“, läbides keelekursuseid või koolitusprogramme.
Ootamatud muutused paremuse poole olevat kokku lepitud föderaalses koalitsioonilepingus ning sellega kaasnevad karmimad asüülimeetmed, sealhulgas vastuvõtukeskuste sulgemine migrantidele, kellel on juba kaitse mujal EL-is, ning eesmärk on vähendada migratsioonikulusid 1,6 miljardi euro võrra aastaks 2029. Van Bossuyt väidab, et Belgia peab lõpetama asüülitaotlejate jaoks „magneti“ mängimise ja võitlema „asüülikaubandusega“.
Juulis taastas Belgia sisepiirikontrolli bussidel, lendudel ja suurematel teedel Prantsusmaalt, Itaaliast ja Kreekast, järgides Saksamaa ja Hollandi sarnaseid samme. Valitsus rõhutab, et haarangud on vajalikud sekundaarse rände vältimiseks.
Samal ajal vaidlustab Brüssel Euroopa tippkohtutes otsuseid, mis on takistanud metsistunud asüülitaotlejate deporteerimist. Endine põhiseaduskohtu president Marc Bossuyt on süüdistanud Euroopa Inimõiguste Kohut ja EL-i enda kohtut valitsuste „käte sidumises“ ning nõudnud kohtuliku sekkumise rangemaid piiranguid.
Tõin selle näite meelega globalistide ajaloolisest kantsist Belgiast. Okupeeritud Belgia väärtustab rahvuskultuuri ja teeb selle õnneotsijatele, parasiitidele ning inimkaubanduse jääkidele kohustuslikuks. Meie seda teha ei saa, sest rahvuskultuuri ei ole enam säilinud. O. Elts ja tema kaaskond on keskendunud Ukraina hümni esitamisele.
Kujutage ette olukorda, kus meie pooletoobised teeksid immigrantidele eesti kultuuri kohustuslikuks. Neil vaesekestel ei jääkski muud üle kui toppida endale laser tagumikku, kakerdada käpuli ringi ja huilata varem nimetatud hümni. Kui eesti ja kui kultuur see oleks, võib igaüks ise otsustada.
Eestis tuleb alustada sellest, et esimeses järjekorras integreeritakse nn kultuurimeistrid eesti kultuuriruumi. Sõjapropaganda, kliimaluulud, homoseksuaalne ja feministlik agitatsioon ei ole eesti kultuur. Globalistide ajutise valitsuse alandlik toetamine ei ole eesti kultuur. Mure isikliku heaolu pärast ei ole kindlasti mitte eesti kultuur.
Eesti riigi palgal olevad kultuurkommunistid, kroonu homod, sõjaõhutajad ja muud parasiidid ei ole eesti kultuur ega ka mingi muu kultuur. Revolutsioonilised madrused, harrastajad ja kelmid on kultuurivaldkonna muutnud globalistide propagandaks või täiesti tähenduseta, kvaliteedita käsitööoskuste loomastunud mörinaks.
Eelmise okupatsiooni ajal ei olnud 90% kultuurisfääris sebivatest isikutest debiilikud, reeturid ja armetud soperdajad. Kommuniste muidugi oli, aga mitte nii palju kui tänapäeval. Kusjuures nõukogude sotsialistlikust realismist kantud, kuid siiski üldjuhul professionaalse kultuuri kõrval oli eestluse aadet kandev väliseesti kultuur ja dissidentlikud loojad.
Masing, Alliksaar, Sooster, Saarts ja paljud teised ujusid vastuvoolu ja jäid inimesteks. See oli eesti kultuur ja see on siiani eesti kultuuri parim osa. Mis on O. Eltsi hädakisa suurte meistrite panuse kõrval? Naeruväärne palagan. Heino Kiige päevikutes on sageli juttu majandusraskustest, oligi raske, palka ei saanud, kommunistid raamatuid trükki ei lubanud – aga milline pärand, loetagu ja imestatagu.
Ma ei annaks sentigi moosekandile, kes mängib alati Ukraina või Senegali hümni, aga ei mängi kunagi Eesti hümni. Esitage oma arved Kiievile või Dakarile. Kui sul on tähtsamaid asju kui Eesti, siis võiks olla häbi kätt eesti kultuuriveeringute järele sirutada. Põlgad Eestit, põlga ka eesti raha – globalistlik maailmavaade olgu süsteemne ja sisemiselt terviklik.
Eesti riigilt kultuuriraha võtmine, ilma patriootilist panust andmata, on ühelt poolt pettus ja parasitism, teiselt poolt ikkagi natsionalism, eriti degenereerunud ja alatu natsionalism, aga ikkagi. Mõjuvõimsa globalistina lömastaksin ma need rahvusriikide palgal olesklevad limukad vasaku jalaga.
Ikka see Belgia asi, Belgia nõuab igalt suvaliselt immigrandilt kultuuri ja integreerumist, meie aga ei nõua seda isegi kõrgepalgalistelt kulturnikutelt eesti kultuuri ega kohalikku ühiskonda integreerumist. Kas pole imelik mõelda, eks ole. Tuleb hakata nõudma, integratsiooniraha meil on.
Siiani on integratsiooniraha külvatud siia ja sinna, ilma mingi nähtava tulemuseta. MTÜd ja muud sarnased muidugi õilmitsevad, keegi ehk saab ka keele selgeks, aga mitte palju enamat. Siin tahaks ma statistikat. Statistika on olemas ja see on õige nutune:
Umbes 50% esimeste ja teiste põlvkondade immigrantidest oskab eesti keelt (vastavalt 2022. aasta rahvaloendusele). See hõlmab nii aktiivset kui passiivset oskust.
Aktiivne oskus (rääkimine, lugemine, kirjutamine): 41% mittetüüpilistest elanikest (sh immigrandid) oskab eesti keelt aktiivselt (Eesti Integratsioonimonitoring 2020).
Passiivne oskus (mõistmine, aga mitte rääkimine): Umbes 43% mittetüüpilistest oskab eesti keelt passiivselt; 8% ei oska üldse.
Uuemate immigrantide oskus: 84% uutest immigrantidest (nt viimastel aastatel saabunud) oskab eesti keelt ainult passiivselt või mitte üldse (EIM 2020).
Sada tuhat matsi tuleb maale, keegi eesti keelt selgeks ei saa, mis integratsioonist me räägime. Elavad teist põlve Eestis, pooled ei mõika ikka ööd ega mütsi. Pole mõtet integreerida välismaalasi, nad ei integreeru, välja saata ja jutt läbi, nii nagu Lätis ja USAs.
Eestlasi, eriti kultuurimeistreid ja maestroid, välja saata ei ole viisakas, seega tuleb nad kuidagi kuidagi meie kultuuri integreerida. Kas eksamid on siin kõige parem viis, ma ei ole kindel, boonused kindlasti oleks abiks. Mängid eesti hümni, saad kümneka, mängid soorosliku Moldova hümni, ei saa midagi ja pead leppima järjest väheneva palgaga. Või lähed pinsile ja teed globalismi isiklike säästude arvel.
Midagi me peame igal juhul oma kultuuri parasiitidega peale hakkama. Ma isiklikult soovitaks viia sauna taha, tiigi äärde ja lugeda “Kalevipoega” ette, lugeda nii kaua, kuni tekib rahvuslik looming. Juhul kui ei teki, siis tuleb otsida uusi väljakutseid. Väljaõppinud homoseksualisti on veel mitmel pool euroliidus ikka veel vaja.
Lõpliku lahenduse leidmiseni soovitan kultuurirahad külmutada, mitte sentigi välja maksta, kogud kõik ühele kultuuriministeeriumi arvele ja kui kokku on kogunenud 707 miljonit, siis sellega kaitseministeeriumi ees hoobelda – meil on, teil ei ole. Meil on, teil ei ole. Taoline väljakutse võib motiveerida lapilisi pidžaamasid kadunud 707 miljonit relvaraha üles otsima.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 29.09.2025