23.01.2025
Sven Sildnik
Nad ütlevad, et aastal 2025 möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest ning nõnda pidavat toimuma 30. jaanuarist 2025 kuni 14. märtsini 2026 nn Eesti Raamatu Aasta, mille jooksul tähistatakse mitmesuguste formaalsete näituste, nomenklatuursete sündmuste ja muude sarnaste, sisult eidelike ja vaimult nõtrade ettevõtmistega eestikeelse raamatu ning eesti kirjakeele suurt sünnipäeva.
Ma ei usu, rääkigu mis tahavad, isegi see number 500 on kahtlane. Aastal 1935, kui oli siin oli täieline Eesti Wabariik, mitte mingi globalistlik oblast Maarjamaal Vanasorose armust ja kõrbesõdade kaotamiseks, valitsesid Päts, Laidoner ja vaikiv olek, siis tähistati ka raamatu aastat ja kinnitati, et kukkus 400 aastat.
2025 miinus 1935 teeb 90 aastat, mitte sada, aga türannidele, bürokraatidele ja kõlupedele meeldivad ümmargused numbrid. 10 aastat siia või sinna ei tähenda neile midagi, isegi 2000 aastat ei teeks valet ja pettust kuigi palju suuremaks. Ja lisaks ka see detail, et saast, mida täna kirjanduse pähe mahitatakse, ei ole kirjandus.
Kirjandus on Tammsaare, Liiv ja Oks ja Under. Jaan Oksa te ilmselt ei tea, aga selles on süüdi väärastunud haridussüsteem. Täna on kirjandus üldjuhul lihtlabane pettus, globaalsatanistide skeem, jälkus ja stratkom. Võin selgitada, globalistidel on suur plaan maailma vallutamiseks seestpoolt. Selleks tuleb vahetada pärismaalased immigrantide vastu ning asendada abielu ning kultuur homoseksualismiga ja homosid solgiga süstida.
See tõsiasi on igale ETV vaatajale öökimiseni tuttav. Vanaaastaõhtu pedemöll ETVs ei ole üksikjuhtum, kirjanduses enam muud ei olegi: Alveri preemia sai pederast Kulla, kirjanikkude liidu (on tegev peamiselt Ukraina sõja kaotamisega) romaanivõistluse võitis Sven Mikser oma piidripajatusega jne jne.
Asi on hullem, kui te arvate, äsja tehti teatavaks raamatukogudes enim laenatud raamatute edetabel. Ja mis te arvate, kes seda hitiparaadi juhtis? Ei keegi muu kui maestro Sven Mikser oma auhinnatud superhitiga “Vareda”, seda laenutati väidetavalt üle 10 000 korra.
Esikolmikusse mahuvad veel kaks Raudade kommunistliku dünastia üllitist, vasakagitaator Kivirähk on alles viiendal kohal vähem kui 6500 laenutusega. Kas te tahate öelda, et see on eesti ja kirjandus? See ei ole eesti ega kirjandus. Ja see ei ole ka eesti lugeja, see on soerd, kui ta üldse olemas on. Ajupestud ja võhiklik ballast.
Kui aga selline omasooihar lugeja on tõesti olemas, milles ma sügavalt kahtlen, siis on projekt eesti kirjandus lõpetatud funktsionaalsete lugejate puudumise tõttu. Mine tea. Ajud ei ole ju netisõltlastel enam need, mis nad vanasti olid, nutidementsus teeb oma töö, kirjandusharidus on olematu ja eks raske orjatöö poleeri poolkerad siledaks kui piljardikuuli.
Vaatad seda kirjandusliku identiteedi bordelli ja mõtled, see on see, milliseks globalistid ja nende kohalikest lurjustest käsilased on eesti kirjanduse laiba moonutanud ja rüvetanud. Teeme ühe eksperimendi, sest teaduslik tõde selgub ainult laboris. Pange endale valge kittel selga ja lugege läbi Tammsaare “Põrgupõhja uus Vanapagan”.
Nüüd pange kummikindad kätte ja kirurgimask ette ning lugege läbi sm Mikseri vaimusünnitis ja tulge mulle siis rääkima, et see on eesti ja kirjandus ja kuidagi sedasi. Ahaaa, huvitav idee. Olgu, sellisel juhul sooviksin kuulda mõnda argumenti. Milliseid ühiseid omadusi ja sarnasusi te neil kahel fenomenil täheldate?
Nalja teete või? Ma tahaks sellist jultunud krantsi oma silmaga näha ja oma jalaga õigele teele juhatada. Omletil ja lehmakoogil ei ole ühiseid omadusi, kui teie meelest on, siis laske aga hea maitsta. Rüübake lõbusasti globalistide mõõdukalt tervislikku limonaadi peale, elage kaua ja kärvake värdjana.
See on nii tülgastav teema, et ma pööran pilgu vaimse tervise huvides klassika poole. Minu eesti kirjandus on vanem kui sinu 400-490 aastat. Sa võid kirjutada millist pedeila iganes, ma ei loe seda, ma ei pea seda kirjanduseks, sest ma tean, mis kirjandus on ja võin seda ka ise teha, päris kuivale ei jää kunagi.
Aga ikkagi, meie klassika on rahvaluule, nad ütlevad, et vanemad rahvalaulud on tuhandeid aastaid vanad. Ilmselt on palju vanemad, nii vanad kui meie keel ja rahvas, pakun 10 000 aastat. 10 000 aastat on eesti kirjanduse juubel, mida mina tähistan ja ma ei luba selles pühas tões mitte kellelgi kahelda.
Mis on Tuglas oma euroopalikus soohämaruses pehkiva “Androgüüni päevaga” või Kristjan Jaak oma armsa, ent sooneutraalse Aloga rahvalaulu ülevuse kõrval? Paneme siia kõrvale vanasõnade lihvitud vormitäiuse, regivärsi lummava loitsuväe, lisaks vanarahva rahvakombed ja rehetare unikaalse arhitektuuri.
See on Eesti. Mida on mikseritel ja muudel suvapiidritel sellele lisada? Nad tulid koos globalistliku nuhtlusega, lähevad koos globalistliku korruptsiooni ja pedofiiliaga, mõned võivad isegi vangi minna. Kommudele halastasime, see oli viga, neid vigu me enam ei korda. Kommudel ei ole ajalugu, neil ei ole kusagilt õppida ja seda on kaugele näha.
Just, kui need ahvist arenenud eluvormid hakkavad rääkima midagi eesti kirjanduse 500 aastast, siis saab ekraani lülitada teisele kanalile. Kes see homoklubi põhjatut suud jõuab sulgeda. Võtke kätte mistahes valik eesti vanasõnu ja lugege, mediteerige, häälestage oma kompass igaviku suunas.
Esivanemate vaimuvägi on meiega. Ja me võidame.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 23.01.2025