17.01.2025
Sven Sildnik
“Even communism works… in theory.”
Homer Simpson
Ukraina sõja ja palestiinlaste pommitamise järel on oma intensiivsuselt, julmuselt ning populaarsuselt tõusnud kolmandaks vägivallakoldeks äsja Toompeal lahvatanud meeskaja Michali ja lollide sõda. Esialgu on vaenutegevus suht tasavägine, tagasi ei ole astunud ei peaminister ega ükski lollpea, meedia on tules ja kodanikud närvivapustuse äärel. Validooli läbimüük olevat suurenenud.
Siinkohal pean ma austatud lugejale meelde tuletama, et ma olen patsifist ja pean kõiki sõjardeid inimkonna vaenlasteks, idiootideks ja tolguslikeks ahvist arenenud primaatideks, kes isegi puu otsas oma asjadega hakkama ei saanud. Meeskaja on mulle lapsest saati ebasümpaatne ja lollidest meeldib mulle ainult Pipi Pikksukk.
Aga ärgem kiirustagem poolt valima, selle pooletoobiste valitsuse kena pintsakuga peaministri poolele asumine on geneetiliselt võimatu. Peaministriga võrreldes on iga rahvasaadik, kasvõi keskerakondlane, tore tegelane, sellele ma vastu ei vaidle. Ma ei suuda meenutada hetkel täpset Enn Tarto tsitaati, kuid mõte oli selles, et lolle on palju ja ka neil peab olema parlamendis oma esindus. Las ta olla.
Läheneme vaenutegevusele filosoofiliselt, kas peaministril on õigus midagi öelda? Peaaegu ei ole, tema esindab oma globalistide-satanistide jõuku ja kõik ta jutupunktid ja -komad tulevad kuidagi väga tuttavad ette, kõike seda oleme me juba ammu ja igalt poolt kuulnud. Riigi ja selle juhtimise küsimustes meeskajadel loomulikul sõnaõigust ei ole ega tohigi olla.
Aga peaminister on ju ka inimene, kas tal just hing on, seda ei julge kindlas kõneviisi väita, aga vahel võib ju temalgi torgata pähe mõni idee, mida tahaks omasugustega jagada. Korra ütleb siis mehike oma mõtte välja ja kohe on pahandus majas. Las vinguvad, kui sul on mune ja mehelikku energiat, nagu soovitab sõnavabaduse maailmameister Zuckerberg, siis sa kaitsed oma väidet, argumenteerid, demagoogitsed, mis iganes.
Ei ole nii, et hakkad kohe halisema ja vabandama. See ei ole minu peaminister, sellised pehmod sõdu ei võida, sihukeste pärast ongi idarindel jäme ots vantide käes. Ma ei kaitse siin meeskaja väidet, kuid küsin siiski kiuslikult, kas siis lolle ei olegi olemas? Enamus meist, eriti nutikamatest, peab nõustuma, et on. Muidu ei oleks elektrituulikuid, feminismi, avalik-õiguslikku homoseksualismi ega e-valimisi.
Kui aga lollid on olemas, jalutavad mööda objektiivset reaalsust ringi ja keeravad kokku ühe jama teise järel, kas siis tuleb nad maha vaikida, nende vaimsete võimete kohta valetada või võib ikkagi tõde tunnistada ja kontrollitud fakti avalikkusele presenteerida. Ma julgen oletada, et tõtt võib rääkida ka lolluse küsimuses.
Aga kas meeskaja väide oli fakt? Minu käsutuses ei ole ei peaministri ega riigikogujate IQ testide tulemusi, mis annaksid mingisugusegi pidepunkti ja sõnasõjale natukenegi teaduslikuma aluse. Ma võin vähese vaeva nimetada kümneid naispoliitikuid, noori naisluuletajaid ja naisajakirjanikest aktiviste, kes on kõik kaks korda juhmimad kui lugupeetav, kelle kohta meeskaja arvamust avaldas.
Mu meelest ei kõlba kuskile argumentatsioon, et naisele ei või tõtt öelda. Otse vastupidi, naised on nõrgem sugu ja neil on seetõttu kõrgenenud tõevajadus, võin selgitada. Äsja vahendas Objektiiv väga olulist teadusuuringut, mille järgi valetamine mõjub vaimsele tervisele halvasti, tõde aga seevastu mõjub tervisele hästi ja kosutavalt, osundan:
“”Jah. Tõe rääkimine teeb inimese vaimsele tervisele head. Reaalsuse kohta valetamine ei ole tervislik. See on põhjus, miks äärmusliku progressistliku pahemideoloogiaga käivad kaasas loomuomaseks muutuvad (internalizing) psühhopatoloogiad. Depressioon. Äng. Kurbus. Seda eriti noorte inimeste puhul.
Ameerika Ühendriikides läbi viidud uuringud näitavad, et progressiusklikud, eriti nooremad naised, kannatavad kordades suurema tõenäosusega vaimuhaiguse käes kui konservatiivid. ”
Seega vajavad noored naispoliitikud, eriti naiskommunistid, tõde rohkem kui keegi teine, see on eluliselt tähtis. Võib küll olla nii, et homoseksuaalse ilmavaatega parketipoliitik tahtis siirast kurjusest naispoliitikut tema soo pärast solvata, kuid kogemata kombel oli ministri jutus teatav tõetera (eriti kui võrrelda tema muude, äärmuslikult valelike avaldustega) ning see juhuse ja kontrollimatute emotsioonide tahtel sõnadesse valatud pooltõde kujutab endast teaduse valguses vaimuhaiguse ravimit.
Solvav, aga raviv. Kui raviv täpselt, sellele küsimusele me hetkel vastata ei saa, sest meeskaja salvava torke tõesisaldusele ei ole tehtud usaldusväärset analüüsi. Me vajame seda analüüsi. Kui tema väide on tõene, siis tuleb ta sundida oma silmakirjalikest vabandusest loobuma, kui aga tegu on järjekordse vale ja laimuga, siis tuleb meeskajal tagasi astuda.
Et midagi taolist ei korduks, tuleb tarvitusele võtta abinõud. Vahel ikka tuleb ette olukordi, kus tekib kahtlus, et selle ja selle mees- või naispoliitiku vaimsed võimed ei ole talle usaldatud volituste tasemel. Sellisel juhul on vaja objektiivset mõõdikut, tõde ei ole nende privileeg, kelle palk on kõrgem või keda on rohkem. Laseme teadusel kõnelda.
Hea näide on meespoliitik ja president Biden, kelle kohta kõik punareied väitsid aastaid valelikult, et helge pea ja terav pliiats, lõpuks selgus aga ikka, et tegemist on seniilse soodaga, kes ei jaga ööd ega mütsi. Jube piinlik, ülimalt ohtlik, skandaalne pealegi. Mida siis sellises olukorras teha?
Väga sageli juhtub nii, et loed lehest mingit nõdrameelset jõrinat. Kord lugesin mingit haiget jura kodanik Krister Kivi sulest, mingis neegriküsimuses. Mõeldud-tehtud, kutsusin sm Kivi IQ duellile. Sain loobumisvõidu. Asi selge, võit kindel, eks ma nii arvasingi. Soovitan kõigele, ka peaministrile, hea mõte ja täiesti tasuta.
Hea on see, et minu teada ei ole naiste jaoks välja töötatud erinevaid või lihtsamaid IQ teste – nii saab ka daame duellile kutsuda, feministide rõõmuks ja selguse huvides. Hea on öelda, et põrmustasin selle ja selle IQ duellil 66 punktiga, pole midagi vaielda ja ka kohus peab teaduse ees põlve painutama.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses, 17.01.2025