Kristen Michal seisis taasiseseisvumispäeval Toompeal ja kõneles rind kummis sellest, et rahvana oleme jõukamad kui kunagi varem. SKP on kasvanud 15 korda, palgad 60 korda, eluiga pikenenud üle 12 aasta. Eesti on vaba, kaitstud, nutikas ja kogu maailmas imetletud. Kõne oli puhas liberaalne õhuvõngutamine – ilus, õhuline ja täielikult tegelikkusest irdunud. Nõukogude okupatsioonivõim võrdles oma saavutusi alati 1914. aastaga ja tulemuseks oli lummav numbrimaagia.
Michali jutuvada mõjub nagu reisikiri muinasjutumaalt. Michal ei maininud sõnagi Eesti eksistentsiaalset kriisi – iivet. 2025. aastal sündis vaid 9240 last, summaarne sündimuskordaja on 1,16 ja loomulik iive sügavalt negatiivne. Rahvaarv kahaneb tuhandete kaupa aastas, eestlaste osakaal langeb. Kui peaminister ei näe rahva väljasuremist, vaid elab keskkonna ja „hooliva suhtumise“ mullis, on tegemist ohtliku distantseerumisega nii tervest mõistusest kui ka põhiseaduslikest väärtustest.
Inimesed ei neela antidepressante murest siilide ja konnade pärast. Nad ei lange kollektiivsesse pessimismi „fantastilise majanduskasvu“ tekitatud peapööritusest. Põhjus on lihtne: raske igapäevaelu, eluasemelaenude koorem, laste kasvatamise ülejõukäiv hind, maapiirkondade tühjenemine ja pidev ebakindlus homse päeva ees. Valitsus valab rahvale kaela lõputuid valesid – et kõik on hästi, et numbrid peegeldavad õitsengut, et roheideoloogia toob jõukuse. Need valed tekitavad lootusetust ja raevu.
Michali kõne kandis väärtusi, mis probleeme tekitavad ja veelgi süvendavad. Globaalne „inimõiguste“ ja avatuse ideoloogia, Brüsseli rohepoliitika ning traditsioonilise pere ja rahvusliku identiteedi hägustamine ei kaitse eesti rahvast. Need võõrandavad meid eestlusest – lihtsast tõest, et Eesti riik peab olema eelkõige eestlaste kodu, kus meie keel, kultuur ja demograafia on esmatähtsad.
See kõne ei olnud lihtsalt optimistlik. See oli tegelikkusest irdunud, eestlusest kaugenenud ja mõistusest lahti rakendatud õhuvõngutamine. Kui valitsus ei suuda või ei taha näha rahva tegelikke muresid, vaid üritab globalistlikku laastamistööd peita manipuleeriva statistika ja liberaalse mulliajamise taha, paljastub klounaadi kogu haledus.
Eesti vajab juhte, kes räägivad tõtt. Kes näevad iibeprobleemi, julgevad kaitsta eestlust ja peavad oma rahvast esmatähtsaks. Michali kõne oli ilus muinasjutt. Kahjuks elab Eesti praegu hirmu ja õuduse lugudes.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 20.08.2026