Robofuturist Veiko Randlaine Sisekaitseakadeemiast kirjutab pesadroonidest kui päästvast tulevikulahendusest. Droonid, mis seisavad eelnevalt määratud pesades, tõusevad häire peale õhku ja annavad politseile plastmassist “esmareageerija” pilgu juba mõne minutiga.
Kiirem info, targem otsus, ressursside parem suunamine. Rahvusvahelised näited Belgia, Šveitsi ja California projektidest kõlavad ulmeliselt ja efektselt. Eestile olevat vaja terviklikku võimearendust – droonipesad, side, andmetöötlus, küberturvalisus ja muidugi kvaliteedimärgiks kujunenud “privaatsus”.
Kõlab kenasti. Aga me ei usu. Me ei taha. Eestis on jälgimisdüstoopia ja panoptikum juba ammu üle pea kasvanud – ja see on juhtunud ilma ühegi lendava robotita.
Meil on üle 1600 avaliku ruumi kaamerat Politsei- ja Piirivalveameti võrgus. Auto numbrituvastussüsteem teeb miljoneid fotosid kuus. Liikluskaamerad, sideandmete pealtkuulamise võimalused, pangakontode ja terviseandmete ligipääs menetluse nime all. Kõik see pandi paika kunagi “turvalisuse” ja “avaliku hüve” loosungitega.
Mitu korda on need kaamerad aidanud pikali kukkunud vanurit? Mitu eakat on tänu massilisele videovalvele jalule tõstetud? Vastus on teada – mitte sinnapoolegi. Lubadused olid ilusad, tegelikkus on totaalne kontroll.
Andmed kogutakse, säilitatakse, analüüsitakse ja ristkasutatakse. Andmekaitse Inspektsioon kirjutab raporti, kuid süsteem laieneb edasi. Jõustruktuuridest on saanud põnevusromaanidest tuttav sündikaat: iseenda võimu ja eelarve kasvatamine on muutunud enesestmõistetavaks ja ainsaks eesmärgiks.
Nüüd tahavad nad tuua õhku uue nuhtluse. Pesadroonid termokaameratega, reaalajas videoga, potentsiaalse näotuvastuse ja tehisintellektiga. See ei ole enam statsionaarne kaamera. See on liikuv, kiire ja alati valmis.
“Drone as first responder” tähendab praktikas, et droon saadetakse pea igale väljakutsele. Väike avaliku korra rikkumine, kahtlane liikumine, kadunud inimene, liiklusõnnetus – droon on juba kohal. See on panoptikumi uus tase. Jeremy Bentham ja George Orwell naeravad hauas: kodanik teab, et tema järel võib igal hetkel nuhkida, seega käitub ta vastavalt.
Ja siin jõuame globaalsesse mõõtmesse, mis teeb asja eriti ohtlikuks. Need “Drone-in-a-Box” lahendused ei tule tühjast kohast. Taga on globaalsed tehnohiiud – Nokia, Citymesh, Swisscom ja nende partnerid. Kõik on pilves, kõik on võrgus.
Andmeid töötleb tehisintellekt. Keegi ei oska päriselt öelda, kus andmed täpselt asuvad, kes neile juurde pääseb ja milleks neid tulevikus kasutatakse. Kas Eesti riik suudab tagada, et see info ei rända Brüsselisse, Silicon Valleysse või veel hullematesse kohtadesse? Senine kogemus panganduse, tervise- ja sideandmetega ei anna põhjust optimismiks.
Meile räägitakse, et droonid ei asenda inimest. Aga tegelikkuses nad just seda teevadki: ehitavad müüri riigi ja kodaniku vahele. Politseiniku asemel droon, inimese otsuse asemel algoritm, kohaloleku asemel kaugvaatlus. See on klassikaline globalistlik tehnokraatia.
Probleemid, mis tulenevad madalast usaldusest, demograafilisest kriisist ja julgeolekuolukorrast, “lahendatakse” uute seadmete ja süsteemidega, mitte tugevama rahvuse, rohkemate eestlastest politseinike ja ausa järelevalvega.
Kuidas seda mõistlikult teha? Droonidel võib olla kitsas kasutus kadunud inimeste otsingul raskes maastikus või piirivalvel. Aga mitte kõikehõlmava kodanike jälgimise tööriistana.
Enne esimest pesadrooni peab olema raudkindel seadus: kohtu luba enamikul juhtudel, andmete automaatne kustutamine, avalik register iga lennu kohta, range keeld massilisele näotuvastusele ja andmete ristkasutamisele teiste süsteemidega. Ja mis kõige tähtsam – ei mingit “as a service” mudelit globaalsete hiidude käes.
Me ei usu lubadusi, et seekord jääb asi kontrolli alla. Siiani ei ole jäänud. Me ei taha uut peatükki jälgimisdüstoopias, kus taevas laamendab hullumeelne Skynet. Eesti ei vaja Terminator 2 stsenaariumit, kus riik muutub kodaniku suhtes aina kaugemaks, hingetumaks, võõramaks ja vaenulikumaks masinaks.
Küsimus ei ole selles, kas droonid tulevad. Küsimus on selles, kas Eesti rahvas laseb endale veel ühe keti kaela panna või ütleb lõpuks, et meil on sellest jamast küllalt. Meie vastus on selge: ei usu. Ei taha.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 30.06.2026