03.09.2025
Sven Sildnik
Sõjaasjandus on täielik müstika, isegi feminism ja Häädemeeste raudtee kahvatuvad selle absurdi kõrval. Meil on maksimaalne kaitsetahe, Ukraina eest kuni häälepaelte katkemiseni, vahvasti Kabuli ja tagasi ja nüüd, kus droonid endale pähe kukuvad, on jõutud äratundmisele, et see on halb. Raamatupidamises pole aga sellest kõigest jälgegi.
Kuhu läks Kaitseministeeriumi raha? Keegi ei tea. Pevkur ei ütle ja pabereid ei ole. Lepinguid ei ole, nagu kits oleks sabaga löönud. Riigikontrollile esitas Pevkuri kaitsetahtest ja võidukirest laetud ministeerium mõned valitud paberid, ilmselt peeti neid ohututeks ja väheütlevateks. Ent ka eeltsensuuri läbinud bürokraatia oli masendav jura.
Lepingupartneritele tehtud ekslikud maksed, mis halvimal juhul ulatusid mitmekümne miljoni euroni, või ligi 10 miljoni eurone ettemakse, mis on oodanud tasaarveldamist nüüdseks juba kaheksandat aastat, on kõige lõbusamad näited. Samuti ei suutnud Kaitsevägi esitada infot arvele võetud varude koguste, maksumuse ja inventeerimise kohta. Milleks?
Nimetu sõjaametnik seletas kuskil, et raha on nii palju, et arvepidamine lihtsalt ei õnnestu. Siis tuleb raha vähemaks võtta, esialgu pool eelarvet maha. Kui siis tekib raamatupidamine, on hästi, aga kui ikka ei teki, veel pool maha, jne.
Ühest leheloost jäi mulje, et ainult esitatud paberit järgi on sajad miljonid haihtunud teadmata suunas. Ehk on see mulje vale? Aga mis on isegi üks miljard, kui raha on palju või ka kolm miljardit. Palju kõrval on ka kümme vähe. Aastas saab ministeerium tõsi küll ehk ainult 1,7 miljardit, aga aastaid on seljataga oi oi kui palju.
Üksmeelselt hinnatakse raamatupidamislikku küündimatust kaitsevaldkonnas ohtlikuks, isegi reeturlikuks. Ma jääksin siin mingis osas eriarvamusele. Kui me ise ei tea, kuhu meie relvaraha läheb, kui meil pole varustus arvel ja lepinguid ei osata kirjutada või on need ettenägelikult põletatud, siis ei tea ka vant mitte midagi. Las songib tuhas.
Las Putin kobab pimeduses, mis selles siis halba on? Kui põlisvaenlasel ei ole meie kaitsevõime kohta infot, sest seda infot ei olegi olemas, siis ta ei oska oma rünnakut planeerida ja lihtsalt peab tegema vea. Me kasutame selle vea ära ja surume ta põlvili nigu niuhti.
Pange ennast aga vene analüütikute ja luureülemate olukorda. Noh, kuidas meie pedestunud NATO elab? küsib Putin oma ülemnuhkidelt. Pekkis, kodanik ülemus, täitsa pekkis, aga… Mis aga, uurib Putin uudishimulikuks muutudes. Eesti kohta ei ole midagi teada, me siin üritame, aga asi näib lootusetu.
Ehk on neil uroodidel seal tuumapomm või seakatku labor, uurige välja. Saatke rohkem nuhke, saatke paremaid nuhke, makske reeturitele topelt. Parimad spioonid kutsutakse suurriikidest tagasi, rivistatakse Punasel väljakul üles ning sõidutatakse kummipaadiga üle Peipsi, teine paat on ääreni sularaha täis.
Nii paat paadi järel, ei midagi. Keegi kukub Kremli aknast alla, siis veel keegi, kolmas, neljas… ikka ei midagi. Putin ja Lavrov lähevad tülli, rõõm Donetski edusammudest on nagu peoga pühitud. Ofensiiv takerdub, kindralid sõimavad luure lollakaid, kes enam millegagi hakkama ei saa.
Raha hakkab lõppema, Putin kutsub allakukkumata luureülemad oma kabineti, aga kedagi ei tule. Sigadus, käratab Putin, kas jälle joovad. Ei, kodanik ülemus, vastab käsundusohvitser, joomine enam ei aidanud, nad tuli panna hullumajja, kinnisesse osakonda.
Vot nii, probleem lahendatud ja põlisvaenlane olulises lõigus nõrgestatud. Sebib nagu peata kana, lausa hale. Pevkur, Laanet, Luik, Tsahkna ja Hanso on teinud hea tööd. Teiste kohta ei ole nii kindel. Ma olen 100% veendunud, et meie nappi kaitse eelarvet ei saagi paremini kasutada.
Presidendi härra Trump ajab ka vante kogu aeg segadusse ja väga targasti teeb, segadus juhib vaenlase eksiteele ja purustab ta niigi hapra mõtlemismasina. Ülekoormatud tehisintellekt neelab tohutult energiat, tulemuseta.
On tõenäoline, et ministeeriumis või kuskil sealkandis on keegi tark. Avalikkuse eest kõrvale hoidev nupumees on selle riskantse, originaalse ja suurejoonelise desinformatsiooni ja kognitiivse sõja projekti välja mõelnud, mingil kombel leidnud ka toetajaid ja nagu nüüd selgub, Venemaa hääletult alistanud.
Raamatupidamine võib küll olla idee järgi hea asi ja sobida nii burksiputkasse kui poolhaigekassasse, aga rindel toob edu ikkagi ainult julge hundi rasvane rind ja läbimõeldud strateegia. Mina ei tea ajaloost ühtegi sõda, mille oleks võitnud keegi raamatupidaja. Hannibal ei olnud raamatupidaja ja Ivo Schenkenberg, meie oma Hannibal, kaugeltki mitte.
Otse vastupidi, julgen väita, et tänapäevaste lääne tsivilisatsiooni suurimate kaotuste taga on juurpõhjusena just nimelt raamatupidamine. Mingid arvelauad on kuskil välja rehkendanud, kuidas sõjast kõige rohkem raha välja väänata. See mõte iseenesest on ilmselgete riigireetmise tunnustega.
Nii teenibki keegi sõdade pealt raha, aga sõjad kaotatakse üksteise järel, sest eesmärgiks ei ole võit, vaenlase alistamine ja teiste vaenlaste hirmutamine ega isegi mitte demokraatianakkuse levitamine, vaid nodi kokku ajamine. Minge tööle, ütlen ma sellise suhtumise peale. Raamatupidamislikult olid nii Afganistan kui Iraak kindlasti kasumis.
Keegi võiks kuugeldada teemadel Pitka ja raamatupidamine või Maitla ja raamatupidamine ehk koguni kirjutada doktoritöö Tõnis Rotbergi panusest raamatupidamise arengusse. Vaielge vastu, lööge risti või kustutage kõigist nimekirjadest, aga mina ei usalda sõda raamatupidajate kätte.
Enesestki mõista ei usalda ma sõjandust ka idiootide, varaste ja äraandjatele kätte, aga väidetavalt selliseid meil Pevkuri alluvuses ei ole ja kui oleks, siis oleks sõda ka ilma raamatupidajate lahke kaasabita kaotatud.
Kõik see jant näeb muidugi inetu välja ja ministeeriumi avalik suhe on vedel väljaheide, aga siin saame süüdistada küll ainult stratkomi kolme peaga madu-ussi. Paremini valetada, rohkem valetada, mille eest teile makstakse, härrased?
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 03.09.2025