Eestis süüakse antidepressante nagu küpsiseid. Nutt, ärevus ja abitustunne on saanud igapäevaseks. Vaimse tervise kohvikuid tekib nagu seeni pärast vihma – Tartust Võrruni. Viksid vabatahtlikud istuvad kenasti laua taga, pakuvad vestlusmenüüd ja kuulavad viisakalt igavat juttu. Aga kas keegi julgeb välja öelda, mis on meil tegelik probleem, see ei ole ainult “vaimne tervis”. See on rahvuslik pehkimine, vamm on sees.
Meid on kasvatatud eidelikus kanaema mentaliteedis. Kõike tuleb karta: sõda, viiruseid, kliimat, mehelikkust, natukenegi kõvema sõna poetamist. Vähemusi tuleb haletseda rohkem kui oma lapsi ja vanemaid.
Mees ei tohi olla tugev, ta peab olema “haavatav”. Iga raskus, iga pettumus, iga ebaõnnestumine muudetakse kohe “vaimse tervise probleemiks”. Selle asemel et õpetada vastupidavust, töökust, vastutust ja tugevat iseloomu, õpetatakse nutma ja otsima nn abi psühhoneuro kohviku vabatahtlikelt.
Meie esivanemad elasid üle okupatsioonid, näljahädad, sõjad ja küüditamised. Nad ei käinud teraapias. Nad pigistasid hambad kokku ja käed rusikasse, tõusid jalule ja ehitasid Eesti uuesti üles. Tänapäeval see enam nii ei käi. Liberalismil on omad seadused. Selle asemel pakutakse pehmet vaimset tatist lillaroosat lurri.
Siin meenub film “Kaklusklubi”. Seal on meestel samasugused probleemid nagu meil praegu: tühjus, abitustunne, emotsionaalne kurnatus. Aga nad ei lähe kohvikusse halama. Nad lähevad keldrisse ja saavad rusikaga näkku ning makku. Looduslik ravi. Naturaalne valu, hirmuhigi, vere maitse ja julm füüsiline vastasseis.
Ilma riigi rahata, ilma homoagitatsiooni ja ohvrimentaliteedita. Ja mis juhtub? Tüübid saavad esialgu korraliku keretäie, karastuvad katsumustes ja neist saavad kõvad mehed, terved inimesed ja ühiskonna ainus lootus. Terveks saanud mehed ei jää käed rüpes istuma – nad asuvad ühiskonda tervendama. Loodusliku tule ja loodusliku rauaga. Ja seda pooletoobised kardavad.
See ongi küsimus, mis aulisele lugejale esitada: kas nummi psühhoneuro kohvik või üks korralik kaklusklubi? Kohvik normaliseerib nõrkust. See muudab mehe jobuks, kes vajab alati kedagi, kes teda ära kuulaks ja tagumikule patsutaks. Kaklusklubi sunnib vastutama. Seal ei küsi keegi “kuidas sa end tunned?”, vaid “kuidas sa hakkama saad?”. Esimene tekitab sõltuvust, teine kasvatab sisemist jõudu.
Mina kaldun kindlalt kaklusklubi poole. Mitte sellepärast, et ma tahan, et kõik omavahel kakleksid, vaid sellepärast, et Eesti rahvas peab tagasi saama oma vaimse selgroo. Eidestumisest ja haledatest tädistunud onudest on kõrini villand. Me vajame mehi, kes ei nuta kohvikus, vaid suudavad kanda elu raskust, kaitsta oma peret, oma maad ja oma rahvast.
Luuserikultuur või tõeline vaimuhaigus? Mõlemad. Aga haiguse tuum on meie enda loodud tädilik kakandi kookon. Aeg on see jampsimine rusikaga laiaks lüüa.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 25.08.2026