Progressiivset inimkonda vapustavad lood sellest, kuidas vene sõdurid idarindel inimesi söövad. Kui lugeda ka ainult Daily Mirrorit, rullub lahti verine ja õõvastav porukas. Ilmselgelt ei ole tegu ajakirjanike väärastunud fantaasiaga, andmed pärinevad Ukraina luurelt ning ümberlükkamisele ei kuulu. DM annab teada: Vene sõdur tappis ja oma kaasvõitleja ning pistis ta kahe nädalaga pintslisse, põhineb Ukraina luure pealtkuulatud kõnel.
Ukraina sõjaväeluure GUR-i juhi Kõrõlo Budanovi sõnul on Zaporižžja oblastisse tunginud Venemaa sõjaväelaste hulgas nälg niivõrd suur, et nood on sunnitud üksteist ära sööma. GUR-il õnnestus väidetavalt pealt kuulda Venemaa sõdurite raadiosidet, milles omavahel vestelnud võitlejad seletasid, kuidas nad kavatsevad “nooremad seltsimehed ära süüa”, vahendab Ühendkuningriigi päevaleht Mirror.
Pealtkuulatud raadiovestluses rääkis üks vene sõdur teisele: “Me sööme üksteist, kõik siin on niivõrd p****es,” vahendatatakse GUR-i hiljutises luureülevaates. GUR-i sõnul on kannibalism muututunud Venemaa sõdurite hulgas üldlevinud lahenduseks. Koos inimsööjatest Venemaa sõdurite ülevaatega selgitas GUR-i juht Budanov 16. detsembril toimunud LB Clubi kõnekoosolekul, et Venemaa ründab Balti riike kindlasti juba 2027. aastal.
Pole ilmselt vaja lisada, et meid pannakse nahka koos naha ja karvadega. ”Me juba valime nooremaid enda seast. Ma olen oma noad ära teritanud. Mul on täiesti ükskõik, kelle ma tükkideks pean lõikama. Ma tahan ainult süüa. Kõik teised võivad p****e käia,” meid huvitab eelkõige, kuidas soldatid nii madalale langevad, kõik näljased ometi inimesi ei söö, eks ole.
Üks põhjusi on kindlasti kaasvõitlejate halb eeskuju. Venemaa saadab rindele kurjategijaid, muude hulgas ka prominentseid kannibale. 2024. aasta mais kirjutas DM: Kannibal Dmitry Malyshev ja tema sõber (mõrtsukas, kes naiste kehi lihvimasinas menetles) vabastati vanglast, et sõdida Ukrainas, ja nad poseerisid uhkelt vormis.
Malyshev tappis tüli käigus 46-aastase Tadžikistani migrandi, lõikas välja südame, praadis selle köögiviljade ja ürtidega ning sõi ära – kogu protsessi filmis ta ise videosse kommenteerides stiilis “Жарим человечинку”), mis tähendab eesti keelde tõlgituna umbes “Praeme inimlihakest”.
Malyshev ei ole kaugeltki ainus rindele saadetud kannibal, 2023–2024 avaldas DM mitu lugu satanistlikest kannibalidest, eelkõige Nikolai Ogolobyakist, kes said Putini armuandmise pärast Ukrainas võitlemist ja vabastati. Nikolai Ogolobyak sai kuulsaks aastal 2008, ta oli sel ajal 18-aastane ning juhtis Jaroslavlis 8-liikmelist noorte satanistide gruppi.
Alustati koerte ja kasside ohverdamisega, 2008. aasta suvel aga tappis grupp rituaalsetes mõrvades neli 15–16-aastast teismelist (Anya Gorokhova, Olga Pukhova, Varya Kuzmina ja Andrei Sorokini), kes olid kas tuttavad või kutsuti peole.
Lakku käis ohvrid joobnud, viidi metsa, pussitati 666 korda ning südamed ja keeled praeti ja söödi ära. 2010. aastal mõisteti Ogolobyak 20 aastaks range režiimiga kolooniasse, süüdistatuna mõrvas, röövis ja laipade teotamises.
Istus mis ta istus, kunagi algas sõda ja vahva maniakk läks vabatahtlikuna rindele, teenis kuus kuud, sai raskelt haavata ja lunastanud oma süü verega pääses vabadusse, uutest kuritegudest teateid ei ole. Pole välistatud, et põrutada saanud ja poolnälginud soldatid on kerge saaks vilunud surmasekti liidrile.
Nälg on kindlasti idarindel väljakannatamatu, kuid ka deemonlikud kiusatused varitsevad sõdureid kõikjal, üleüldine amoraalne foon, unetus ja füüsiline kurnatus teeb võitlejad mistahes okultismi ja maagia suhtes vastuvõtlikuks, eriti kui lubatakse kurjade vaimude kaitset kuuli ja mürsu eest.
Kurjuse jõudu ei tohi alahinnata. Kuid on veel seletamatuid faktoreid, mis Ukrainas tooni annavad. Üks sõber mul tunneb huvi sarimõrvarite vastu, vaatab sarju ja uurib asja. Ta on mulle korduvalt kinnitanud, et kommunistide impeeriumi kuulsamad sarimõrvarid ja kannibalid on pärit Ukrainast.
Kindlasti oleme kuulnud Andrei Tšikatilo nime, kes oli ukraina päritolu, kuid tegutses peamiselt Venemaal ja on kõige kuulsam kannibalistlike ja pedofiilsete kalduvustega sarimõrvar üleüldse. Lisaks Andreile on Ukrainas olnud mitu tuntud sarimõrvarit, kellest mitmel on ka kannibali harjumused. Siin on peamised teadaolevad juhtumid põhinedes ajaloolistel andmetel ja kohtulahenditel:
Volodymyr Dovgy (1963–2004), tuntud kui “Nova Kakhovka kannibal”. Ukrainlane, kes tappis aastatel 1999–2004 Nova Kakhovkas vähemalt 9 naist ja ühe mehe. Ta tunnistas kannibalismi – sõi ohvrite liha ja säilitas osi külmkapis. Tabati 2004. aastal ja suri vanglas.
Anatoly Onoprienko (1959–2013), hüüdnimega “Ukraina koletis” või “Terminaator”. Tunnistas 52 mõrva (1989–1996), tappis sageli terveid perekondi koos lastega, vägistas ja põletas maju. Ta on üks Ukraina ajaloo veriseimaid sarimõrvareid, kuid kannibalismikahtlusi ei ole õnnestunud tõestada.
Serhiy Tkach (1952–2018), tuntud kui “Pologovsky maniakk”. Endine miilitsatöötaja, kes tappis ja vägistas 1980–2005 vähemalt 37 (oma väitel kuni 100) noort tüdrukut ja naist. Tabati 2005. aastal, väidetavalt kannibal, kindel ei ole.
Dnepropetrovski maniakid (2007): Viktor Sayenko, Igor Suprunyuk ja Alexander Hanzha. Kolm noort meest tappisid Dnipros 21 inimest (peamiselt juhuslikke ohvreid haamrite ja muude esemetega), filmisid kuritegusid, nende tehtud on ka kuulus “3 guys 1 hammer” video. Kannibalismis kahtlustatud, kuid mitte süüdimõistetud.
Lisaks näljale ja kannibalidest okupantide halvale eeskujule võime eeldada ka mingit meile mitte teada olevat ja teaduslikult selgitamata faktorit, mis kutsub esile või soodustab Ukrainas sarimõrvarite ja kannibalide tegevust. On see midagi pinnases, joogivees, bioväljades või sagedustes, ehk on see saatus? Keegi ei tea.
Mis veel? Kindlasti lääne degerantide laostav mõju. Väga hästi on dokumenteeritud kannibalismi propageerija Magnus Söderlundi juhtum. Magnus on Stockholmi Majanduskõrgkooli käitumisteadlane ja turundusstrateeg, tema nimi tõusis 2019. aastal meedia tähelepanu keskmesse seoses Gastro Summiti konverentsiga Stockholmis, kus ta pidas ettekande teemal “Kas sa suudad ette kujutada inimliha söömist?” (Can you Imagine Eating Human Flesh?).
Söderlund küsis publikult, kas inimesed oleksid valmis kaaluma surnud inimeste liha söömist tulevikus, kui kliimamuutus põhjustab tõsist toidukriisi, olgu siis alternatiivina putukatele, lemmikloomadele või muudele ebatavalistele valguallikatele. Liberaalide väärastunud mõttemaailmas viib lollus alati jälkuseni.
Söderlund taunis kultuurilisi tabusid ja konservatiivseid hoiakuid, mis takistavad kliimasõbralikke ideid ja kinnitas, et tabud võivad aja jooksul muutuda. Intervjuus Rootsi TV4 ütles ta, et oleks ise avatud “vähemalt maitsmisele”. Publikust umbes 8% tõstis käe, kui küsiti, kas nad prooviksid inimliha.
Seega on vähemalt Rootsis ringi sebivate intellektuaalide hulgas 8% potentsiaalseid kannibale, miks ei võiks neid siis olla ka harimatute sõdurite hulgas. Kindlasti on, milline on aga Eesti Vabariigi rahvusvahelise ja invasiivse kannibalismi tõrjumise strateegia? See oli retooriline küsimus, mingit strateegiat Meeskaja Miihalil ei ole. Feministid ja homoseksualistid on näljaste kannibalide hordide ees täiesti kaitsetud.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 22.12.2025