11.11.2024
Sven Sildnik
Meedias hämmastavalt vähe kajastamist leidnud Eesti õhkimise ja eestlaste välismaale küüditamise plaan, tuntud ka kui keskmise pikkusega võiduplaan200, on tekitanud elavat vastukaja laiades massides. Inimesed on väga innukad, eriti küüditamise osas – loodetakse saada soojale maale, külluslikku abiraha ja tasuta hambaravi. Kuid on tekkinud ka mõningaid kõhklusi ja kahtlusi.
Kogu taristu ja infrastruktuuri õhkulaskmine vene vägede edasiliikuse aeglustamiseks meeldib kõigile peale üksikute, argade ja ebapatriootlike kindlustusärikate. Enamusel meist pole enam ammu midagi kaotada ja pealegi pole vähimatki kasu maanteedest ja sildadest, kui ei jõua bensiini osta ja automaksu maksta. Ja kui jõuad maksta, istud ikkagi omadega ummikus. Las parem vant ulub ummikutes, küll ta siis teab.
Pealegi saab talvel ka jääd mööda üle jõe. Suvel võib veetõkkeid ületada kummimadratsi või õllekastidest valmistatud piroogiga. Ja üldse, mis seal teisel pool jõge paremat on, üks liberaalne mõuramine kõik. Ka elektri pärast üldiselt ei muretseta, internet pidi eraldatama valitsuse puutumatust reservist meelsuskontolli positiivse tulemuse alusel.
Küsimused ja hetkel veel põhjendamatud kahtlused seostuvad küüditamise tehnilise küljega. Keegi insener väitis tiktokis, et sõja puhkedes on küüditamine lennukite ja laevadega võimatu, no et kõik lastakse sodiks, maad mööda aga võimalik ainult Lätti, mis pidi samuti NATO kohustuse korras õhku lastama. Jutt on muidugi täielik vale, sest Eesti varemetest ei tule mitte keegi läbi ja Läti purustamiseks puudub vajadus.
Mölder Reinupoja andmetel on aga juba ammu alustatud küüditamistunneli ehitust, mis läheb maa all mööda Rail Baltica trassi otse Berliini, kus kõigile sotse valinud eestlastele antakse neegrite ja moslemitega võrdsed õigused ja nii palju sularaha, kui nad kanda jõuavad. Tüüp ise kinnitab, et hakkas trenni tegema ja jaksab nüüd 42 kilo selga võtta.
Enamus meie küsitlusele vastanutest on kindlad, et meid küüditatakse kas Itaaliasse või Kreekasse, kus pole häda midagi. Siiski on ligi 30% nõrgausulisi, kes kardavad et pagulastee meid viib kas Ühendkuningriiki, kus ei ole mitte midagi teha, või koguni Rumeeniasse, kus kõik see mees pannakse tankitõrjekraave kaevama ja kaheldava väärtusega kohalikku alkoholi jooma.
See oleks muidugi katastroof. Parem surm. Tõdetakse, et enamus euroliidu maid on kas idablokk, globalismileer või lihtsalt peldik, kus elada mingil kombel ei ole võimalik. Nõutakse küüditamise referendumit, et meid ei saadetaks veel halvemasse kohta, kui me praegu oleme. Demokraatlikus riigis tehakse kindlasti nii küüditamise- kui õhkulaskmise referendum.
Siinkohal oleks uurival ajakirjandusel oluline välja selgitada, kas küüditamine ja muu on lihtsalt mõne kohaliku sõjapealiku tore idee, valitsuse kindel plaan või NATO ülemate kategooriline nõudmine. Kui küüditamise taga on valitsus või NATO, siis tuleb referendumil hääletada poolt, muidu võib minna väga halvasti – meie kaitsevõime võib sattuda ohtu ja lõppude lõpuks laseb hoopis venelane sillad ja elektrijaamad õhku. Sellisel alatusel ja hirmsal kuritööl ei tohi mitte mingil juhul lasta juhtuda.
On teatav seltskond, kes tahab teada, kas taristu hulka kuuluvad ka kasiinod. Kui ei, siis nad ei ole küüditamisega mitte mingil juhul nõus. Kui jah, siis lubasid selle seapeedi maha tappa. Seapeedi isikut ei avalikustatud. Sellise suhtumisega Putinit põlvili ei suru, anname info edasi ja loodame, et struktuurid selgitavad isamaalise ilmavaate aluseid.
Küsitluse tulemused on kohati ootuspärased, üldiselt vaimustavad, aga on ka igasugust jama, mida kriisiolukorras olla ei tohiks. Kui kaalul on isamaa ja rahva saatus ning Putinile korraliku keretäie andmine, mis saab toimuda ainult Maarjamaal, nagu militaarekspert kinnitab. Nii on, seega tuleb vait olla ja edasi teenida.
Kui tahavad küüditada Bulgaaria naftaväljadele, Uruki tinakaevandustesse või Iiri kalkunikitkumise keldritesse, siis on seda vaja. Teed ära, mis kästakse ja sõjamasin töötab justkui õlitatult. Ja kui sõda on lõpuks võidetud, muud võimalust ju ei olegi, kui kõik on korralikult vastu taevast lastud ja massid tont teab kuhu küüditatud, siis on hästi. Ka kui kõik see transmees on eeskujulikult täitnud oma globalistliku kohustuse sunnitöörindel ning tänu sellele on vaenlane koos saba ja sarvedega purustatud – vot siis saavad töökangelased vaba päeva.
Kes ei kõlba rindele ega relvatehase kontorisse, peavad õnnelikud olema, et nad on küüditamiseks väljavalitud ning ka inimjääkidel avaneb võimalus võidu altarile ohverdada. Leppida tuleb ka sellega, et parematesse ja soojematesse sihtkohtadesse ja kerge töö peale saavad immigrandid, homoseksuaalid, feministid ja punanäitlejad – nemad on ühiskonna kõige nõrgem osa.
Lapsed, raugad ja haiged, peavad ootama küüditamise viimast lainet, sest nende panus rahumasina käigushoidmissesse on kas väike või lausa olematu. Sõjas on kõik väga lihtne, sa oled kas raudne rusikas või kasutu ballast. Terved ja tugevad töölised on küüditamiseliit ja nad on sellele uhked. Küüditamine ei ole inimõigus, see on privileeg ja tuleb ausalt välja teenida.
Ja ikkagi ei ole meist keegi täiesti kasutu, kuni elektrijaamade õhkimiseni võivad ka nõdrad ning vigased teha head usukinnitamistööd, levitades sotsiaalmeedias propagandistlikke ja milistaristlikke kommentaare, plakateid ja vaimustavaid rindeuudiseid. Piisab sellest, kui sa kümme korda päevas kinnitad, et Putin on hull, Vene majandus täiega pekkis, Mordor kaotab ja kõik vaenlase tankid on põlema pistetud. Kui ise usud, on see hea, kui keegi veel usub – lausa väga hea.
Ka see on panus, ehkki mitte hindamatu. Igal juhul oleme jõudnud realistlikku sõjapidamise etappi, mis on küll jämedas joones kand ja varvas, ent igasugust tõe tunnetamise katset ja ka kõige lühemat sammu luuludest reaalsuse poole tuleb tunnustada. Käesolevaga tunnustan ja kiidan. Jutt ei olegi enam nii loll, otse paitab kõrvu.
Küüditamine ja kõikide kalliste asjade õhkulaskmine ei ole küll ideaalne viis sõja võitmiseks, kuid keegi pole siiani ka midagi paremat välja mõelnud. Prohvet Maltsveti juhtumiga täna toimuv võrdlust ei kannata, siis inimesed panustasid kogu oma varaga, palvetasid ja käisid kõrvade peale – nad tegid tõesti kõik mis võimalik, et valge laev tuleks. Laev muidugi ei tulnud ja ega meil muud ajaloost õppida ei olegi.
Viimaseid kuid sisepaguluses 11.11.2024