25.10.2024
Sven Sildnik
Fosforiidimaardlad on hullem nuhtlus kui sõda või katk – maardla hävitab kõik, nii pinnase kui põhjavee, loodus hävib täielikult, jäävad radioaktiivse kipsi mäed ja akuhappe järved. Mad Maxi filmide düstoopiline maailm on fosforiidiõuduse kõrval maapealne paradiis. Fosforiit on lõpp, kõige lõpp. Lõpp igaveseks.
Iga sõda saab ükskord läbi, isegi katk ei tapa kunagi kõiki, radioaktiivsus ei halasta aga kellelegi, hapet ei joo ka samuti mitte keegi. Degerantide valitsus ja fosforiidiparunid ei halasta kellelegi. Mis on mõned pärismaalased ja nende kultuur miljardikasumite kõrval, millest ainult murdosa tuleb loovutada pistise vormis kohalike hõimude korrumpeerunud kliimapealikele.
Mul on rõõm teatada, et P-väljade asukad, põlisvirulased on avaldanud oma enesemääramise manifesti, osundan: “Eesti Vabariik, eksisteerides meie põlisrahvaste ajaloolistel maadel, ei arvesta oma põhiseaduse ja muude seadustega Virumaa põlisrahva õigusega korraldada oma elu vastavalt rahvusvahelisel tasemel põlisrahvaste kohta vastu võetud dokumentidele, milleks on…”
Paberimajandus on lisatud. Kõik on selge, me oleme rõhutud vähemus oma enda maal ja nüüd on kavas meid üldse ära hävitada. See ei saa teil, koerapoegadel, lihtne olema. Mina igal juhul hakkan vastu. Tammikualuse külas Rakvere kihelkonnas olen ma üles kasvanud ja see on ka minu võitlus.
Meie rahvast ees ootav ei ole lihtsalt sõda fosforiidi pärast, see on isegi veel olulisem kui Vabadussõda. Asi pole ammugi enam vabaduses, vabad on siin veel ainult pankurid, immigrandid ja perverdid ning neid teenindavad korruptandid ja reeturid. Nüüd kus Virumaale on kavandatud mürgised karjäärid, on ilmselge, et see pole meie valitsus, see pole meie riik, see on põlisrahva surmaheitluse viimane vaatus.
Mõistagi tuleb kasutada kõiki juriidilisi ja diplomaatilisi vahendid oma õiguste kaitsmiseks, kuid tuleb ka valmis olla selleks, et nukuvalitsus põliselanikud vägivallaga kaevandusaladelt küüditab – olgu selleks siis maade ja majade riigistamine, meeleavalduste mahasurumine, vabadusvõitlejate represseerimine jms. Kaevude mürgitamine on kindlalt plaanis, see on lahutamatu osa karjääriasjandusest – ja mis see on? See on oma rahva hävitamine keemiarelvaga ning sellele tuleb vastata põhiseaduse ja Kalevipoja vaimus. Serviti.
Tuleb organiseeruda reaalseks omakaitseks: me vajame põlisvirulaste meedialeegioni, ilmtingimata tuleb kaasta põlisviru aadet kandvasse kultuurilisse isetegevusse rahvuskaaslastest sõjaveteranid, logistikud, maalikunstnikud, poksijad, sapöörid, baleriinid, püromaanid, arstid, rahvatantsijad, luurajad, advokaadid, skulptorid ja ohvitserid ning stratkomi propagandamaod. Ellu tuleb kutsuda Kreutzwaldi sõprade ühing ning koguda sinna kultuurilise vaakumi likvideerimiseks vajalike oskustega patrioodid-vabadusvõitlejad.
Mõistagi ei tohi vaenutegevust ise alustada, küll aga tuleb olla valmis intensiivseks enesekaitseks. Väga tõenäoliselt algab globalistide vallutussõda varem kui karjäärid jõutakse täisvõimsusel käima tõmmata. See on veri põlisviru veskile. Sellisel juhul ei ole midagi imestada, kui sõja ajal lähevad kõik kaevurite kontorid põlema, puurimismasinad ja kopad pooleks ning korruptandid jäävad teadmata kadunuks. Sõjas on see kõik täiesti loomulik. Putin on süüdi.
Ajalooraamatusse kirjutatakse, et rotid viisid ära ja ei toonudki enam tagasi. Kui on valida sõja ja fosforikarjääride vahel, siis pean ka mina kui patsifistina valima kahest väga halvast vähem väga halva, antud juhul siis sõja. Rõhutan veelkord, sõjast jäävad mõned pommiaugud, varemed ja miiniväljad, see kõik on aga tühiasi võrreldes radioaktiivse ja happemülkaid täis tühermaaga.
Väga tähtis on hästi organiseeritud töö tagalas: rindekirjasaatjad, logistikud, maalikunstnikud, radistid, filharmoonikud, snaiperid, ooperilavastajad ja meedikud peavad saama roteerumise võimaluse – kaks kuud P-väljadel müdistamist, seejärel kolm kuud puhkust ja väljaõpet kuskil soojal maal, Tais või Egiptuses. Töö on ilmselgelt ebatervislik nii radioaktiivsuse kui eriliste värdjate läheduse tõttu, vahepeal tuleb õlut luusse lasta.
Kultuurilise isetegevuse juures on mõistlik eelisarendada õudusžanrit ehk horrorit, kõikvõimalikud liharaiumised, mootorsaetapatalgud ja vereojad on vajalikud põlisvirulaste moraali tõstmiseks ja põlisvaenlase hirmutamiseks. Olgu käsil jutt, romaan, näidend, film või laulujoru, kõik olgu jube ja neljaks kistagu, teibasse aetagu ja elavalt maetagu kaevureid ja nende kaasosalisi.
Põlisviru õudusloomest peab saama sama suur müügihitt nagu on täna põhjamaade noir ehk sotsikrimi. Jama on see põhjamaa uniste huiarite luuserimentaliteedist kantud kriminaalsoig, see ei rahulda ju meest. See ei kirjelda tegelikkust. Põlisviru horror on olemuselt realistlik, siin kujutatakse fosforiparuneid ja nende vaselle lollide pedofiilidena, verejoojatena, kuradikummardajatena ja hingetute globalistidena – kes nad ka tegelikult on.
Ükski kunstiteos ei soojenda põlisvirulase südant rohkem kui seebiseriaal või ooper sellest, kuidas äraandjast ministrile koputatakse haamrikesega kuklasse. Ülev vaatepilt, taolise seebiseriaali esmalavastus korraldatagu jaanipäeval keset laululava ja lurjustest ministreid kujutavad õlgmehikesed visatagu afterparti läbu järel jaanilõkkesse.
Ja kui plaan meil korda läeb, kui õuduseäri läheb hästi, siis saame me rikkaks, ostame relvi ja toetame nendega kõige verejanulisemaid sõjardeid, et nad Maarjamaal halastamatu möllu korraldaksid, ja meie ülesanne ongi täidetud. Sõda kaevurid kardavad, investorid puhkevad püssirohu lõhna tundes lohutamatult nutma ja ongi karjääridel lõpp.
Ja me oleme selleks korraks pääsenud. Esimesel võimalusel tuleb muidugi ise kaevama hakata, sest lurjused maavarasid rahule niikuinii ei jäta. Ilus see ei ole, aga variante ka ei ole. Kaevata, raha teenida ja osta endale mõned uued Virumaad, maailma erinevates kuid ilma maavaradeta paikades, mõni jääb ikka alles. Peab jääma.
Kes ei kõlba õudust tootma ega õuduse meistrid nõustama, annab oma panuse toetades poliitilises võitluses kvaliteetkonservatiive – EKRE on fosforiidi ärakinkimise vastu.
Sisepaguluses 25.10.2024