Lõpuks ometi on leitud üles militaarne mehemeel ja hakatud sirge selja ja samasuguse näoga rääkima Eesti vägede saatmisest Ukrainasse. Eks sõdurid tahavad ise ka oma kahurite juurde, on ikka nagu kindlam tunne, kui rahva vara on oma püssimeeste silma all ja kui meie soldatid on enam-vähemgi relvastatud.
Mingist rahuväe pataljonist käib jutt. Riigikogult loa küsimisest enam ei räägita, eks see ole niigi teada, et riigikogujad on ministrile andnud privileegi kuni 100-pealisi väeüksusi saata ükskõik kuhu, kui on aga mingi NATO või euro- või mingigi välismaa asi. Päris oma rõõmuks ikka vallutussõda käima tõmmata ei ole ministril lubatud. Huvitav, miks küll?
Kompanii koosseis võib varieeruda 50 kuni 250 sõjaväelaseni, tavalisest jääb selle suurus 150 võitleja kanti. Venelastel olevat okupeeritud aladel kuskil pool miljonit meest ja mõned naised. Naistega saab ilmselt meie kompanii hakkama, aga pool miljonit meest tekitab tõsist peavalu. Julge pealehakkamine on muidugi pool võitu. Aga ikkagi jääb 250 000 putinisti.
Tahte ja jõu koalitsioon lubas ka britte ja konnaõgijaid saata, aga läänlaste panus ei ole sugugi kindel. Nad räägivad palju ja ilusasti. Ehk tahavadki appi tulla. Aga ei tule. Võimalik, et neil läheb maheelekter ära ja tõuksid ei tööta ja kuidagi ei saa rongijaama. Saja mehega Ukraina territoriaalset terviklikkust vaevalt et taastab, saata tuleb rohkem ja kohe.
Kõik kahurid andsime ära, rahaga ka ei koonerdanud, ma oleks ise ka peaaegu Lehtmele sota visanud, õnneks hakkas viimasel hetkel kahju. Sõnaga, saadame kõik oma sõdurid Ukrainlastele rahuväkke. Ega rahuvägi ei ole sõjavägi, mingit ohtu ei ole, poisid näevad maailma ja tulevad laiema silmaringiga tagasi.
Söövad seal pliine poslamasla ja povidloga, millegi üle ei ole kurta. Kodumaal on sõjavägi maksumaksjale koormaks, küta barakke, paika pükse, loe nende kaebekirju, igav. Aga rahuvägilane võetakse igal pool vastu nagu kallis külaline, nagu lihane vend. Vahva soldat hotellis kahe kasuka vahel ja vaatab mobiilist multikaid. Elu on lill.
Valvaks rahu küll, aga mis teha, rahu ei paista kusagilt, madin ei näita vaibumise märke. Järelikult tuleb veel rahusõdureid saata, ega need seapeedid enne ei heitu, kui paar kolm armeegruppi kokku ajame. Kust aga lisajõude võtta võtta? Kaja Kallase ja välisministri veenmisjõu peale ei maksa lootma jääda. Tuleb ise midagi välja mõelda.
Aga milleks meil siis vanglad on? Kui mõni kuritegelik autoriteet õnnestub pudeli viina ja toobi kange tee juures ära rääkida, siis rivistab ta oma võitlejad üles ja demokratiseerimine ja rahuvalve võivad alata. Meil on küll head suured vanglad, aga pätte nendes asututes napib. Kole kallis pidada, kongides koovad ämblikud võrku ja taovad turakat.
Hea plaan, aga seegi jääks katki, kui meil poleks sataniste-globaliste, kes on lubanud kogu Euroopa vanglad siia ümber kantida – sealt tulevad vilunud pealõikajad, Balkani parimad pojad ja kui hästi läheb ka inimsööjate hõimupealikud. Natse meile vaevalt et saadetakse, neid läheb arenenud riikidel omal vaja. Esimene armeegrupp, nimetame teda tinglikult Ost, on sellega komplekteeritud. Jäävad veel armeegrupid Norma ja Salvo. Tavaliselt on armeegrupis 2-5 armeed, kokku umbes 150,000 kuni 1,000,000 sõdurit.
Ühe kidura armeegrupi saame kokku usbeki oskustöötutest, mesikeeled räägivad, et meil on vaja 150 000 usbekki ja need ka maale tuuakse, kas või nui neljaks. Aga mis me nendest headest oskustöötutest endale hoiame, paneme neile roheliselapilised vatid selga ja saadame Ukrainasse, heidutuseks hea küll. Vaevalt et armeegrupp üldse aru saab, et nad Kundas ei ole.
Armeegrupp Norma on meil mehitatud, joovad Kiievi bulvaritel teekest, valvavad rahukest, nii nagu nad hästi oskavad. Armeegrupp Salvo on aga paras pähkel, ressursid ja reservid hakkavad ammenduma. Valusa südamega teen ettepaneku saata rahurindele meile arvukas ja hästisöönud ametnike armee. Raske on ilma kliimaministeeriumi asekantsleriteta, aga kuidagi saame hakkama, territoriaalse terviklikkuse nimel ei ole kellestki kahju.
Ei maksa lasta ise ennast heidutada meie ametnikkonna madalast arvukusest, Eesti riigi palgal olevate inimeste arv on minu teadmiste põhjal (kuni oktoobrini 2024) ligikaudu 90 000 – 100 000 suvalist tüüpi. Seda ei ole armeegrupi jaoks ülemäära palju, kuid arvestame, et iga riigipalgaline peab omakorda üleval operatiivgrupi jagu peret, joomasõpru, armukesi ja orjasid, nii et kui ametnike arv ka ainult kümnega korrutada, pole olukord üldsegi lootusetu.
Armeegrupist Salvo kujuneb meie rahuvägede kõige arvukam, kindlameelsem ja võitlusvõimelisem kontingent. Pere ja parasiidid ei saa endale toitja kaotust lubada, ning võitlevad isakese ametniku eest nagu hundid. Ja kui Postimehe lugemisest ogaraks läinud ametnikud rahumadina käima tõmbavad, siis löövad kindlasti kaasa ka retsidivistid ja usbekid, ilmselt igavusest.
Millised võimalused on siin poolel miljonil püksata ja täiu täis eriti haledal vene palgasõduril? Variante pole, kas sinust tehakse Kesk-Aasia meisterkokkade geniaalsel juhtimisel mahepilaffi või annad alla, ise tead. Tulemuseks on nii või teisiti totaalne rahu, Putini põlvili surumine ja lääne homoväärtuste totaalne võidukäik. Võiduparaadile, vikerplagude alla on teretulnud ka briti poismehed ja konnaõgijad. See kõrvalise tähtsusega lööming ei muuda enam midagi.
Ajaloolased saavad lähitulevikus kirjutada lõbusaid ja põnevaid monograafiaid sellest, kuidas eesti vabatahtlikud rahuvägimehed päästsid lääne tsivilisatsiooni ja panid aluse Euraasia Rahuriiki tuhat aastat valitsenud Miihal-Jinpingide dünastiale. Keerulist siin midagi ei ole, tuleb lihtsalt pärast Venemaa ja India vallutamist abielluda Hiina kommunistide kõige ilusama printsessiga.
Allikas transvestiidilembene ERR
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 30.04.2025