Mõnda meist kindlasti huvitavad veel filosoofilised probleemid: mis meist saab, kaua see jama kestab ja kas eesti rahval on mingi võimalus? Lehtede lugemisest ei ole suurt abi, üks kurdab rahvusvahelise õiguse pärast, mis ei aidanud meid ei Teheranis, Jaltas ega Siberis. Teised kuulutavad eesootavat kaost.
Mõnigi halab veel kliimakatastroofi ja naiste õiguste pärast, aga õnneks on viimasel ajal kuulda ka terve mõistuse häält. Mina vene keelt ei oska, sellepärast pean kuulama Harri Tiido taustajuttu, kus ta vahendab putinistide Valdai klubi asiaatide-intellektuaalide seisukohti.
Jätame kõrvale lihtsaid asju ähmastava kaoseteooria ja selle prohvetid ning asume Valdai jõugu maailmanägemuse juurde. Miks on üldse vaja sibulate mõttemaailma tungida? Sellepärast, et tegu on initsiatiivi ja jõudu omava riigiga, seega on neil vaja mingi maailma kirjeldust, ilma kirjelduseta on raske sellest pirukast oma osa krabada.
Tegutsemiseks on tarvis maailma kaarti, gloobust ja situatsiooni analüüsi. Otseselt see Eestisse ja eestlastesse ei puutu, meil mingeid võimalusi globaalseks tegutsemiseks ei ole, seega me midagi ei tee ja tegevuseks vajalikku maailmavaadet otseselt ei vaja. Meile öeldakse kas süstida, sõdida või liikuda edasi eutanaasia suunal.
Intellektuaalselt on siiski huvitav vaadata maailma nende tüüpide pilguga, kes on millekski võimelised ja vastavalt võimekusele ka üritavad. Nii, mis see Valdai siis ees ootavate aegade kohta ütleb. Tegelikult mitte midagi uut ega originaalset, deduktiivsel meetodil jõuab samade tulemusteni isegi mediteeriv Kingpool.
Esiteks, vana maailma ei saa enam taastada, sest lääs on omadega läbi, käpuli jne. Teiseks, ootab meid kaos, mis on põhimõtteliselt juhitamatu. Kolmandaks, kõik on edaspidi üksi. Neljandaks, mingeid õilsaid põhimõtteid ja moraali enam ei ole, peale hundimoraali muidugi. Viiendaks ja viimaseks, igaühe sõjaline jõud on tema ellujäämise ainus garant.
Konfliktid sagenevad ja nagu ütleb loodusseadus, lollid ja nõrgad peavad surema. Mida rohkem konflikte, seda rohkem laipu. Selline tulevikustsenaarium ei ole isegi tulevik enam. Madin käib, Venetsueela kommarid said litri ära, järjekorras ootavad Mehhiko, Gröönimaa, Kuuba, Iraan, Nikaraagua, Kolumbia, Kanada jpt.
Üldse ei imesta, kui lõpuks ka Brasiilia aeglasel tulel skalpeeritakse. Meil, degenereerunud eurooplastel, jääb üle seda nalja ainult vesise suuga pealt vaadata, sooneutraalset jutujunni mäluda ja vabatahtlikult islami usk vastu võtta, või muidu. Euroopa islamiseerumine ei käi kindlasti nii toredasti, nagu Michel Houellebecqi romaanis “ Soumission”.
Allakirjutanu tagasihoidliku prognoosi kohaselt ootab eurooplasi ees küll kaos, aga kaos, mida me oleme juba Liibanonis näinud. 1932. aasta loendus: kristlased moodustasid umbes 50–53% elanikkonnast, moslemid ülejäänu. Pärast seda: kristlaste osakaal on vähenenud emigratsiooni (majanduslikel põhjustel ja kodusõja ajal 1975–1990), eelkõige aga moslemite kõrgema sündimuse tõttu.
Praegused hinnangud: moslemid: 60–70% (umbes pooleks sunniidid ja šiiidid, pluss vähesel määral alaviidid ja ismailiidid). Loomulikult sõjad, värgid ja lõputu kaos. Sellise demograafiaga midagi rahulikku ja hubast silmapiiril ei terenda. Mis annab meile alust arvata, et homoseksuaalne eurooplane haarab relva ja vabastab kangelaslikes võitlustes nt Prantsusmaa?
Ma hoiatan. Soovitan võtta hoiatust tõsiselt ja alustada teadlikku ning toimiva eestlaste arvu kümnekordistamise projektiga. Relvad ei ole nii tähtsad, neid saab iga korilane tapetud vaenlase laipu röövides. Euroopa kogemus näitab, et vaenlase elavjõudu saab rammida autodega, lõigata kööginoaga ja raiuda kirvega.
Riiklik iseseisvus ja vabadus tagatakse no-go-tsoonidega – kes siseneb eesti tsooni, see sealt enam ei välju. No-go-tsoonid töötavad efektiivselt, aga ainult siis, kui on piisavalt eestlasi, kes katustelt mööblit, telliseid loobivad.
Väikese ja vananeva rahvaga, kes süütepudeleid alla loobivad ja kiiresti vaenlase taganemistee blokeerivad, linnalahinguid ei pea, meid peab olema kümneid miljoneid, et olla globaalses konkurentsis, parem kui meid on sada miljonit. Miljard. Meie vapikirjaks olgu: edaspidi alati üksi, alati rase ja hambuni relvastatud. Kui meil pole sünnitamistahet, siis ei aita meid ei võidutahe ega kaitsetahe.
Eesootava kaose ja sõdade epohhi nimetan ma viimseks kohtupäevaks, sest selles sõjas võetakse vange ainult kebabi küpsetamiseks, kes on lahingu kaotanud, saab ka samal õhtul pintslisse pistetud. Teist võimalust kellelegi ei anta. Mingis mõttes on see isegi õiglane.
Viimne kohtupäev tuleb, sest seda valmistatakse ette. Parem on minna viimsele kohtupäevale vastu kohtuniku kui kohtualusena – arvuka, sõjaka, noore, julma ning verejanulisena on meil võimalus, puuembajast vanurina mitte. Kas me oleme aga viimaste inimpõlvede jooksul teinud midagi, et meid kui rahvast ja tsivilisatsiooni surma ei mõistetaks? Homoabielu ei lähe arvesse. Seega ei ole, mitte midagi pole tehtud.
Me oleme juba surma mõistetud ja kohtuotsuse täideviimine on lähedal. Nappi aega, mis meile rahvana ja elavate inimestena on jäänud, tuleb targalt ja otstarbekalt kasutada. Esimesena tuleb muuta mõttemaailma: stagnatsioon on kohe läbi ja algab üleüldine madin, kus ainsaks võimaluseks ellu jääda on tappa, maha nottida, halastamatult tükeldada kõik kallalekippujaid.
Mõtle selle peale. Mõtle veel. Tädid Kaja ja Ursula meid ei kaitse, presidendihärra Trump on kaugel ja tal on seal oma mahanottimist nii et ohohohoooo. Kui tuleb appi, on hea, aga kui ei tule, ka siis peab olema väga hea või muidu… Kas Kaja ikka tuleb, artikkel viis seljas nagu kuldne kaheraudne, ja äsab sellega oma äripartnerile silme vahele? Julgen kahelda.
Me peame olema lõgismaod hundinahas, iga hammustus surmav ja iga kobina peale hambad säärde. Ja meid peab olema palju, väga palju, lõputult. Sest me oleme üksi ja me ei tohi juba teisel kohtupäeval otsa saada. Luuludes elamise aeg on läbi, olesklemise aeg on läbi, kas kõik on läbi?
See on meie enda teha, aga siis tuleb ka midagi teha.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 06.01.2026