Friedrich Merz halab pressikonverentsil ja seletab tõsise näoga, et ta loodab, et Ameerika ei sekku Saksamaa sügisesse valimistesse. Samal ajal on AfD toetus Saksi-Anhaltis 40% piirimail ning võib esimest korda ajaloos saada absoluutse enamuse. Globalistide hirm on reaalne ja paaniline.
See on silmakirjalikkuse meistriklass. Saksamaa globalistide valitsus on täielikult läbi kukkunud. Merkeli “Wir schaffen das” tõi riiki miljonid kultuuriliselt võõrad inimesed, kelle integratsioon on suuresti nurjunud. Kuritegevus, paralleelühiskonnad ja terrorism on saanud igapäevaseks. Roheline Energiewende on hävitanud tööstuse konkurentsivõime – tehased kolivad välja, energiahinnad on Euroopa kõrgeimad, majandus kangub.
Just see migratsiooni painaja ja känguv majandus toidab AfD edu. Küsitlused näitavad AfD-le 39–42% toetust Saksi-Anhaltis, CDU on nutuse 24–26% juures. AfD edu saab ainult kasvada. Mida rohkem establishment moraliseerib ja represseerib, seda tugevamaks muutub rahva vastupanu.
Aga hirm on suur ja süüdi on Ameerika. Merz vihjab, et USA uus “demokraatliku vastupanuvõime” programm võib aidata AfD-ga seotud ringkondi. Ent Ameerika on ennegi sekkunud valitsuste vahetamisse – parim näide on Ukraina 2014. aasta “revolutsioon”, mida Euroopa eliit tervitas vaimustusetormiga. Kui sama loogikat rakendatakse Euroopa rahvuslike jõudude toetamiseks, on see äkki “oht demokraatiale”.
Euroliit sekkub valimistesse veel metoodilisemalt. Digiteenuste seadus, internetitsensuur, “vihakõne” määratlused ja Brüsseli rahastatud faktikontrollijad on saanud massihävitusrelvaks. Ungari on siin õpikunäide: Viktor Orbáni valitsust on aastaid demoniseeritud, eurotoetusi kinni pandud ja meedia kaudu laimukampaaniaid veetud vaid sellepärast, et Ungari julgeb kaitsta oma piire ja rahvuslikke huve.
Saksamaal töötab see masin täie jõuga. 2023. aastal registreeriti üle 17 000 poliitiliselt motiveeritud vihakuriteo. See number on kasvanud iga aastaga. Täpselt kui palju inimesi nende süüdistuste pärast vangis istub, ametlikult ei öelda – statistika on tahtlikult hägune.
Kuid sadu inimesi mõistetakse igal aastal süüdi “vaenu õhutamises” (§ 130 StGB), kümneid kuni sadu saadetakse trellide taha. See ongi tänapäeva Saksamaa demokraatia – 17 000 poliitilist represseerimist aastas, mis loovad üleüldise hirmuõhkkonna.
Eestis näeme täpselt sama mustrit. Iga kord, kui EKRE toetus kasvab, aktiveerub “oht demokraatiale” narratiiv täie jõuga. Endine sotsiaaldemokraatide juht Jevgeni Ossinovski on öelnud: “EKRE poliitika on oht Eesti julgeolekule ja demokraatiale.” ning lisanud, et kui EKRE saab piisavalt tugeva mandaadi, on “Eesti demokraatia ohus.”
Reformierakonna liider Kaja Kallas on samas vaimus sõnastanud: “Me ei lepi valitsusega, kes samm sammu haaval püüab lammutada õigusriiki, et muuta Eesti autoritaarseks võimuriigiks, kus demokraatiat ainult teeseldakse.” Samuti käiakse igal võimalusel välja mütoloogiline vene kaart ja lüüakse putinisti tempel otsaette.
Eestis on olukord veidi erinev. Vihakõne seadust meil veel ei ole, seetõttu kasutatakse teist, salakavalamat meetodit – pikaajalisi, selgelt poliitiliselt motiveeritud kriminaalmenetlusi. Marti Kuusik, Kersti Kracht ning mitmed teised EKRE-ga seotud inimesed on pidanud aastate kaupa taluma läbiotsimisi, ülekuulamisi, vangikongi, avalikku häbistamist ja menetlusi, mis sageli lõppevad lõpuks õigeksmõistmisega.
Sama nn demokraatia võidukäiku näeme kõikjal euroliidus. Euroopa Liit on korduvalt korraldanud rahvahääletusi EL-i sügavama integratsiooni teemal, kuni rahvas “õige” vastuse andis. Iirimaa Nice’i ja Lissaboni lepingu referendumid on klassikalised näited – kui rahvas ütles esimesel korral “ei”, käivitati meeletu ajupesukampaania ning lasti inimestel uuesti hääletada, kuni tulemus sobis Brüsselile. Demokraatia on lubatud ainult seni, kuni see toetab eelnevalt otsustatud suunda.
Veelgi jämedamalt mängiti Rumeenia presidendivalimistel 2024. aastal, kus esimeses voorus tõusis ootamatult esile “valesti” mõtlev kandidaat. Valimised tunnistati kehtetuks, tulemused tühistati ja käivitati meeletu meediakampaania koos süüdistustega Vene sekkumisest. Lääne eliit näitas taas, et demokraatia on neile vastuvõetav vaid siis, kui võidab “õige” pool.
Sarnast mustrit näeme Itaalias ja Prantsusmaal, kus alternatiivsete tipp-poliitikute – Marine Le Peni, Matteo Salvini ja teiste – vastu on aastaid veetud poliitiliselt motiveeritud kohtuasju, finantsjuurdlusi ja mainekampaaniaid. Eesmärk on üks: hoida alternatiivsed jõud iga hinna eest võimust eemal.
Marine Le Pen’i süüdistatakse peamiselt Euroopa Parlamendi rahaliste vahendite väärkasutamises. Talle on juba määratud tingimisi vangistus ja mitmeks aastaks valimisõiguse äravõtmine, et takistada teda presidendivalimistel osalemast.
Matteo Salvinit süüdistati 2019. aastal migrantide laevade Itaalia sadamatesse sisenemise keelamises. Seda nimetati kohtus “inimeste röövimiseks” ja võimu kuritarvitamiseks. Protsess venis aastateks eesmärgiga teda poliitiliselt siduda ja mainet määrida.
Mõlemad juhtumid on Euroopas klassikalised näited poliitilise võitluse pidamisest kohtute ja kriminaalmenetluste abil.
Just nagu Saksamaal, nii ka Eestis – kui rahvas hakkab ärkama, ei arutleta enam argumentide üle. Käivitub demoniseerimise, hirmutamise ja tsensuuri masin. Kuid see masin hakkab lagunema. Rahvas ei usu enam muinasjutte.
Saksamaa liidumaade valimised septembris ja Eesti tulevased valimised näitavad üht ja sama: globalistide aeg on lõppemas. Hirm, mis paneb Merzi ja tema Eesti kolleegid värisema, on parim tõestus, et nad teavad – lõpp on lähedal.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 16.07.2026