Ma ei tea kui palju inimesed sõja peale mõtlevad või kas üldse. Mina vahel mõtlen, ei saa öelda, et ma mõtlen ainult sõjast. Aga sinna poole hakkab vaikselt kiskuma. Iraani sõda ja tuumapomm. No ja Soome tuumapomm, Ukraina rahapesu ja Eesti bensiinihind ja kas varsti enam üldse seinast tuleb vett, raha ja elektrit. Vot ei tea.
Ühelt poolt on sõda kaugel ja see on hea, mina ei tunne ühtegi iraanlast isiklikult ja Ameerikast tean ainult mõnda inimest – eelkõige Michael Jacksonit, Piiblimaalt tean hästi Hiiobit ja prohvet Habakuki, kes on mulle alati nagu kasuvenna eest olnud.
Habakuk on huvitav ja ajakohane autor, hädaldaja: Habakuk küsib: „Miks sa lased kurjusel õitseda? Miks sa ei karista Juuda pattu?“ Jumal vastab: „Ma tõstan esile kaldealased (ilmselt mingid nurjatud babüloonlased), kes karistavad Juudat.“
Babüloonlased teevad asja ainult segasemaks, kui mina oleksin Piibli tõlkinud, siis kõlaks Jumala vastus Habakukile oluliselt rahvalikumas sõnastuses: “Kurjus õitseb selle pärast, et elu on lill.” Või “Mis sa, tont, halised, mine parem tööle!” Kahjuks on ka tõlkimise kaunis kunst anaalsotsialismi tingimustes täiesti alla käinud.
Nii need sõjamõtted vaikselt kerivad ja kerivad. Madin käib küll kaugel, aga jama on majas siinsamas, bensiini hind tõuseb ja tõuseb ja keegi ei tea, kas see õudus üldse kunagi lõppeb. Ehk jääb bensiin 4 euri peale pidama, aga kui ei jää ja läheb 16ni välja? Või koguni 26ni, palju siis takso bussijaamast Metsakalmistule maksab?
Elektri hind lõpptarbijale on meil aastaga 2020 võrreldes tõusnud ainult +130–180% ja selle peale majandus sureb, inimesed laostuvad, vähesed õnnelikud külmuvad surnuks ja ei pea seda globaalset palagani enam kaasa tegema. Meenub, et üks vana metsavend soovitas osta soola, et kui jälle paugutama hakkavad, hea võtta.
Tema mõttekäik oli lihtne, sool on odav, soola on ikka vaja, liha soolamiseks ja üldse, Eestis sool puu otsas ei kasva, pealegi ei lähe sool halvaks. Olevat väga mõistlik investeering. Huvitav mõttekäik, aga soola ma ikkagi ostnud ei ole. Ilmselt pärast kahetsen. Mina mõtlen nii, et kui endale varusid ei soeta, siis ka midagi halba ei juhtu.
Kui aga ostaksin suure koti soola ja teise makarone ja kolm pakki odavat võid, siis nagu kutsusin ise endale õnnetuse kaela. Keegi saab teda ja tuleb röövima, mis ma siis teen? Röövlid on ebameeldivad inimesed, nagu sotsid, parem on neid vältida. Raamatuid nad ometi ei taha? Samas kütteks… raamatud ju ikka põlevad, kuigi halvasti? Neetud lugu.
Mõtlen seda sõja asja edasi, kuskil Alborzi mägedel käib verine möll, mulla õnnistab miinipildujat ja kuulipritsi, meil laulab aga lõoke ja Meeskaja peab öökimaajava kõne, kõik oleks nagu ennegi. Aga kui süveneda – raha enam seinast ei tule, vett tuleb ehk korra päevas ja elektrit korra nädalas. Väga viga ei ole, aga eluisu võtab ära.
Selliste mõtetega ei jõua kuskile, pärast oled väsinud, nagu oleks kaine peaga puid lõhkunud. Ma tean, et peaksin nägema ka sõja positiivset poolt. Vahel on nii nagu pärslaste ja bütsantslastega, sõdisid ja sõdisid, 300 aastat kestis vaen ja jampsimine. Pärsia šahh pani tuuri püha risti, selle peale muidugi kustutati ära tema sama püha ja pealegi veel igavene tuli.
Ei neil olnud kerge kellelgi, Mesopotaamia, Süüria ja Armeenia käisid käest kätte, kui kõik oli lõplikult laostunud nagu Eesti Vabariik kliimamäratsemise perioodil. Kaklesid, mis nad kakleid, lõpuks jooksid mõlemad suurvõimud verest tühjaks. Radikaliseerunud musulmannid vaatasid, et on ikka lollakad ja tegid mõlemale pehastunud impeeriumile 20 aastaga lõpu peale.
Sellise lõpplahenduse vastu ei tohiks kellelgi midagi olla, sest nüüd on musulmannid ise üks kahest riiakast suurvõimust. Aga kas meil on üldse kolmandat suurt, kes nurga puhtaks lööks ja kehtestaks veelgi ebatervema õhkkonna. Hiinlased? Millal nad üldse viimati sõdisid? Ei ole mul selle riisikausi sisse usku.
Hiinlased muidugi sõdisid Vietnamiga seitsekümnendatel, kuu ajaga langes mõlemal poolel kokku ligi 100 000 meest, aga vaevalt keegi sellest sõjast midagi teab või teada tahabki. Vietnamist on tehtud palju häid sõjafilme ja sellega on teema lõplikult ammendatud. Ajaloolised pärslased on meile aga nagu lihased vennad.
Meil oli 700 aastane orjapõlv pluss kommunistide hirmuvalitsus, mis läks sujuvalt üle parasiitoravate laamendamiseks. Pärslased kaotasid oma impeeriumi 300 aasta enne Kristust ühele Aleksandrile, kes ilmselt oli homoseksualist. Sealt peale kehtis Pärsias vikervõim, olgu ta neetud – hellenistlik periood.
Pärslaste elu ei olnud meelakkumine, maksud, kreekakeelne möla, ka kodumaa reetmise juhtumid olid sagedased – paljud pärslased võtsid omaks heleenidest röövvallutajate kombed ja hakkasid vabatahtlikult käima teatris või koguni gümnaasiumis, seda eriti linnades. Maapiirkondades ent säilis pärsia mehemeel ning kummardati endiselt püha lõket ja toideti esiisade kombel surnutega raisakotkaid.
Rõhumine kestis ligi tuhat aastat, siis kihutati kreeklased minema ja nende lillaroosad gümnaasiumid pandi põlema. Kandvaks jõuks pärsia vabadusvõitluses olid Iraani juurtega parthia partisanid, kes panid aluse kuulsusrikkale Sassaniidide impeeriumile. Pärsia oleks võinud kujuneda maapelseks paradiisiks, kuid bütsantsi imperialistid ei sallinud silma otsaki pärsia imperialiste ja asi läks õige hapuks.
Samas on pärslased nüüd ise ka musulmannid ja kaasa tunda on neile tekstiilipeadele täiesti võimatu. Kusjuures islami olemasolu võlgneme me tänu saatuse vingerpussile üldse ainult ühe relvastatud kastraatide jõugu seninägematule jõhkrusele.
Mongolid olid pühkinud maa pealt õitsva kultuurikeskuse Bagdadi ning vallutanud pea kõik islami alad, puutumata olid jäänud vaid Egiptus ja Süüria. Mongolite rüüsteretke polnud keegi siiani suutnud peatada ja siililegi oli selge, et ka Egiptimaa lips on kapitaalselt läbi.
Mongoli kindral Kitbuqa asus võitu vormistama Jaluti lahingus, 1260. aastal, Palestiinas Koljati allika lähistel. Musulmannide mahanottimine ebaõnnestus aga täielikult, egiptuse kohimeeste armee kindral Baybarsi juhtimisel võttis kätte ja korraldas mongolitele otse eeskujuliku massimõrva.
Nii jäigi islamismitont mööda kõrbeid ringi luusima. Ausalt öeldes olen ma mongolites ja nende khaanides tõsiselt pettunud, et susi nende silgukarpi investeeriks. Mul ei ole sõnu, täiesti vastutustundetu, nad teadsid väga hästi, kellega neil tegemist on. Ikka vussisid ära otsustava Jaluti lahingu ja terve ajaloo veel takkaotsa.
Õnneks võtavad sellised asja ära vähimagi isu vastikuid sõjafilosoofia teemal edasi arutada. Midagi ei taha ma nendest verejanulistest töllidest enam midagi teada. Kastraadibandet ei saa kotti aetud, eriti hale.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 09.03.2026