20.10.2025
Sven Sildnik
Väliseesti luuletajal Ilmar Laabanil on krestomaatiline kirjakoht, mis kõlab nii: “Ankruketi lõpp on laulu algus.” Selline on sõja järel Stockholmis ilmunud luulekogu pealkiri ning ainus lööksõnaks kujunenud eesti moodsa luule värss ehk üleüldse. Vähe teatakse peast meie väliseesti luuletajaid, veel vähem moderniste.
Ankruketi lõpp on osutunud elujõuliseks ja tähenduslikuks. Äsja said ajalooks järjekordsed petuvalimised, kui paneme Laabani ankruketi aseme tänases Eestis demokraatiat ja inimväärikust asendava toiduahela, saame legendaarse sürrealisti tööst publitsistliku ja tegelikkust täpselt peegeldava kujundi.
Toiduahela lõpp on laulu algus. Kõik keerleb toiduahela ümber. Omavalitsuste vallutamine on oluline, et tagada lokaalsele parteinomenklatuurile mugavad ja tasuvad töökohad, õukonnale soodsad hanked ja lepingud, parasiitidele helded-lahked MTÜd ja boonusena saab müüa maha kõik, millele leidub ostja – olgu tulemuseks kasvõi meremiihalite mets ja täielik ja mitmekülgne katastroof.
Toiduahela nimel ja toiduahelaga kägistatakse meid kõiki, et pasatskid saaks volilt varastada. Ehitatakse klouniraudteed, püstitatakse petuelektri monumente, kiunutakse sõjaohust ja samas liigub relvaraha vasakule 700 miljoni kaupa. Kõik need petuskeemid tuleb maksude tõusuga kinni plekkida, aga toiduahela isu ei saa kunagi otsa.
Putin, kliima ja maksukirves selga. Putin, kliima ja totaalne nuhkimismasin käima, muidu ehk hakkavad mässama. Putin, kliima ja sa usu tõrkumata iga lollust, mida sulle räägitakse – sest muidu ei saa toiduahela ahjualused ainsa sõõmuga kogu potti rindu tõmmata. Ahjualused on igal pool, ahjualune on toiduahela lüli ja algelement.
Ahjualusel on alati sada head põhjust sinu supipoti kallale kippumiseks, lapsed kodus näljas, endal ka kõht tühi, Aafrika täis kõik neegreid suremas, ukrainlased puha ära vägistatud, maailm keeb, viirus tapab ja hülgepoiss Priidikul hakkas ka halb. Mis sul üle jääb, hea inimene, annad kulbi käest.
Ja järgmisel hetkel on sinu pott tühi ning ahjualune moosib juba järgmist lihtsameelset ja manipuleeritavat kokatädi. Putin, kliima ja saripettus kujunebki toiduahelaks. Aga sellest skeemist ei ole kuigi lihtne aru saada: erastamine oli esimene kulbitäis, millest isu ainult kasvas. Seejärel tulid elektribörsid, tavalised väärtpaberiturud ja kinnisvaramullid, oli ka tubli tükk majanduslangust – vend Lehman ja teised vennad.
Kui palju sai välja petta testide, maskide, süstide ja muu sellise jamaga – täielik müstika. Aga mis sa teed, annab kulbi käest, muidu sureb vanaema ära. Aga suuri projekt ei ole võimalik käivitada iga päev. Ometi midagi hangitakse ja tellitakse iga päev, olgu selleks lasteaiatoit, pargipink või miljonipeldik – miljonid liiguvad alati ja ka külakohtades.
Balti kett on toiduahela kõrval poisike. Toiduahel on kõikjal, nii nagu üleval, nii ka all. Kõik käib läbi ahela ja kõik, mis ahela haardeulatusse satub, seeditakse tuhaks ja tolmuks. Egas siis ainult relva, abi- ja arstiabi raha ei varastata, iga sent on hea, iga sent on oodatud. Juba lähevad ka kommunistidest kultuuri kerjuste veeringud loosi, häda ei anna häbeneda.
Toiduahel on nagu majavamm, lahti temast vist ei saagi, aga tühja sellest, see sunnik pistab kogu maja pintslisse ja jäänused kukuvad sulle kaela, võib kaela murda, aga või ka mitte murda. Igal juhul majast oled ilma. Toiduahel ja majavamm on iseennast hävitavad süsteemid, kui juba korra on liberaaldemokraatlik vargapesa käima tõmmatud, siis jäta normaalsusega hüvasti.
Kui sul on elu, siis ütle ka sellele viisakalt head aega. Valimised olid muidugi ebameeldivad, valimised võitsid eriti ebameeldivad, otse jälgid tüübid, ja mis siis? Varsti on valimised läbi, sest kõik on läbi. Ma arvan, et mürsukastialused ei ole võimelised sõda lahti päästma. Vaim on valmis, aga mürsuraha on ära varastatud.
Ma julgen oletada, et kokkukukkumine juhtub varem, isegi veel enne kui elektrisüsteemi hispaaniapärane kollaps kliimamädamunast välja koorub. Kui maja seinast on naelad ära varastatud, siis kukub ehitus kokku. Oleme jõudnud oma toiduahelaga naelte varastamise etappi. Kõik, mis ühiskonda koos hoiab, on kas juba kadunud või kohe kohe kadumas.
Kultuur, moraal, väärtused, väärikus, rahvuslus, terve mõistus – seda kõike ei ole enam. Majandust ka ei ole, ei ole demokraatiat, privaatsust ega inimõigusi. Oli, aga enam ei ole. Müüdi vanarauaks nagu erastamise järgsel perioodil tehased. Miks enam moraali ei ole? Moraal takistab vargust, segab ahjualuseid.
Kui meil on aga Eesti Vabariigist järgi ainult bande iginäljaseid ahjualuseid, siis ei saagi enam muud olla. Igasugune olemine on teoreetiliselt välistatud. Mis on müüdav, on varastatud, mis ei ole müüdav, on endeemilisi vargust segava asjaoluna lammutatud. Jah, midagi ei saa rajada toiduahelale, majavammile ja ahjualustele – see ei ole kindel vundament.
See on kindel lõpp. Raudkindel. Ja see on ka e-valimiste lõpp, sest me võime varsti olla olukorras, kus meil on valida ainult kannibalismi ja enesetapu vahel. On teadlasi, kes ei näe meie olukorras muid reaalseid stsenaariume. Mina muidugi olen eriarvamusel, ja usun, et toiduahela lõpp on laulu algus.
Täpselt nii, kui seinast enam ei tule vett, elektrit ega sularaha, kui poest ei ole enam ka turvamehe hästinäritud konte võimalik hankida, siis rivistuvad eestimaalased üles. Rivistuvad kolonnidesse ja hakkavad laululava poole jalutama, mõnel ümber valge lina, teisel vikerlipp. Ka liputajad on teretulnud, sest nüüd on kõik tõesti ja lõplikult võrdsed.
Need, kes kohale jõuavad, hakkavad laulma õllepruulijat, oh kuusepuud ja kindlasti ka mõnda uuemat estraadilaulu, mille kuulamisest mu pea kohe päris kindlasti lõhkeks. Mina ei ole seda välja mõelnud, see on nii sätitud, see on ühe e-debiilse toiduahela saatus vastavalt loodusseadustele: lollid ja nõrgad peavad surema.
Kõik teised on kohustatud ellu jääma.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 20.10.2025