Eestis on teatav seltskond loobunud põhiseaduslikust korrast. Nad ei lähtugi enam Eesti Vabariigi põhiseadusest, rahva tahtest ega riiklikust suveräänsusest, vaid väidavad uhkusega, et järgivad „Euroopa Liidu ühiseid eesmärke“. Tegelikkuses tähendab see allumist Brüsseli bürokraatia ettekirjutustele, mis on muutunud uueks ülemvõimuks. Selle ideoloogilise allutamise üheks ilmekaimaks näiteks on taastuvenergia direktiivi (RED III) rakendamine Eestis.
Vandeadvokaat Toomas Pikamäe teeb oma ERRis ilmunud artiklis puust ja punaselt selgeks: Eesti riik on rikkunud taastuvenergia direktiivi nõudeid. Direktiiv kohustab liikmesriiki võtma hiljemalt 21. veebruariks 2026 vastu üleriigilise kava, millega määratakse taastuvenergia eelisarendusalad, kaaludes alternatiivseid asukohti kogu riigi ulatuses. Eelistada tuleb degradeerunud maid, tööstuspiirkondi ja prügilaid, vältida Natura alasid ning tagada, et mõju inimeste tervisele, omandile ja keskkonnale oleks minimaalne. Siin on isegi teatav ratsionaalne uba, aga…
Eesti valitsus tegi teisiti. Ta delegeeris eelisarendusalade määramise kohalikele omavalitsustele, kes saavad otsustada vaid oma haldusala piires ning kellele pakutakse pealegi rahalist preemiat tuuleparkide planeeringute kehtestamise eest. See loob klassikalise huvide konflikti. Pikamäe järgi on kõik sellisel alusel püstitatud tuulemöldrite arendused seega ebaseaduslikud – isegi Euroopa Liidu enda nõudeid silmas pidades. Riigikohus on kahes olulises lahendis (vanglahaigla ja regionaalprügila kaasused) rõhutanud, et kohalik omavalitsus ei saa kaaluda üleriigilise tähtsusega objekti alternatiive. Need otsused kehtivad täielikult ka tuuleparkide kohta.
Küsimus on nüüd väga konkreetne: mida teha juba püstitatud või ehitamisel olevate ebaseaduslike tuulemöldrite hädakägaratega? Praegu on riigi tasandi strateegilised otsused tehtud sisuliselt korteriühistu tasemel. Kohalik volikogu otsustab, kas tema vald saab raha eest müüa oma elanike elukeskkonna ja tervise. Sellised otsused ei ole ei pädevad ega õiguslikult korrektsed. Need on täiesti alatud ja pealegi kasutud.
Kohtupraktika pakub siin juhiseid. Eesti kohtud ei käsi iga formaalselt ebaseaduslikku ehitist automaatselt lammutada, kuid nõuavad materiaalse õigusvastasuse tuvastamist, püsivat ja ülemäärast negatiivset mõju naabritele ning proportsionaalsuse testi. Näiteks Tallinna Mõtuse 25a juhtumil lammutas linn ebaseadusliku hoone oma kulul ja nõudis kulud omanikult sisse. Pärnus toimus Eesti esimene sundlammutamine. Aidu tuulepargi (Sõnajalgade) kaasuses tegi Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ettekirjutuse, mille täitmata jätmisel on riik valmis tuulikud ise lammutama ja kulud arendajalt sisse nõudma. Need juhtumid näitavad, et kui alusmüür – õige planeerimine ja üleriigiline kaalutlus – on puudulik, on ka ehitusload tühised.
Seega peaksid ka ebaseaduslikult püstitatud tuulemöldrite kobarkäkid kuuluma demonteerimisele arendaja ja riigi kulul. Arendajad teadsid riske, riik lubas neid teadlikult. Aga miks peaks Eesti maksumaksja maksma Brüsseli roheideoloogia vea parandamise eest? Võib-olla peaksid need nuhtlused likvideerima euroliit ise, sest just sellest kurjuse teljest – keskkonnahüsteeriast, energiajulgeoleku ohverdamisest ja majanduslikust enesetapust – need tuulikud inspireeritud on. Brüssel dikteeris eesmärgid, Eesti vasallvalitsus allus. Vastutus lasub käsuandjal. Miks ei kontrollinud, miks ei taganud, miks lubas korteriühistutel laamendada.
Põhiseadusele vastu töötavate jõudude tegevus on laostav. Majanduslikult toovad need tuulemöldrid kallist, ebausaldusväärset energiat, mis nõuab kalleid varundusvõimsusi ja teeb elektri hinna volatiilseks. Moraalselt ohverdavad nad maapiirkondade elanikud, nende kodu, tervise ja pärandi roheärimeeste kasumi nimel. Elektrijulgeoleku seisukohalt loobuvad nad Eesti oma ressurssidest (põlevkivi, tuumaenergia potentsiaal) ning muudavad meid sõltuvaks ilmastikust. Ja juriidiliselt on kogu see ehitis mäda – alates vale tasandi otsustest kuni huvide konfliktini välja.
See kõik näitab veel kord, kui väärastunud, intellektuaalselt võimetu ja moraalselt pankrotistunud on parasiitoravate valitsus, kes Eesti riiki Brüsseli ees alandab. Nende toetajad on lihtsameelsed või tahtlikult pimedad – nad ei taha näha, et rohepööre ei too puhtamat õhku, vaid vaesema, külmema ja võõrale tahtele allutatud Eesti. Orjapõli 700+. Põhiseaduslik kord tuleb taastada. Ebaseaduslikud tuulemöldrite kobarkäkid tuleb likvideerida nende eest vastutajate kulul. Eesti rahvas ei pea maksma võõra võimu rumaluste ja alatuste eest.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 31.07.2026