13.04.2026
Sven Sildnik
Tervemõistuslike, rahvuslike ja elukultuuri kandvate jõudude lüüasaamine Ungari valimistel on raske löök kanda. Globalistide ja satanistide rõõmujoovastusest kantud ahvivadin raputab soola haavadele, aga… mõistagi olen ka mina täiesti veendunud, et valimistesse sekkuti, tsenseeriti ühismeediat, rahastati homoseksualiste, skeemitati valimisaktiivsus üles jne jne.
Mina olen Orbani poolt ja üks väheseid, kes on ikka veel Trumpi poolt. Orbani saavutused on silmapaistvad, võidelda ligi inimpõlv soroslaste, jeekimite ja kannibalidega ei ole naljaasi. Lüüa piirilt tagasi barbarite hordid, see on eeskujuks igale endast lugupidavale rahvusriigile. Loetelu võib õhtuni jätkata.
Ja ometi on juhtunud midagi peaaegu üleloomulikku, viimane rahvusriik on Euroopa kaardilt kustutatud. Vaatamata ungarlaste ressurssidele, organiseeritusele, kogemusele ja mehemeelele. Muidugi tulevad valimiste kohtuasjad, aga neid on nähtud nii Ameerikas kui Maarjamaal. Ei maksa olla liiga optimistlik, alatu liberaal iseenda üle kohut ei mõista.
Kui lõbus on elu globalistidest pedofiilide kanna all, seda teame me ise ja võib-olla on isegi parem, kui me ungarlasi ära ei ehmata. Kas see teeb midagi paremaks, kui nad teavad milline valede-, sõja- ja maksupõrgu neid ees ootab? Vaevalt küll. Ungarlasi on üldse raske üllatada, ka kõige rängema kaotuse kõrvale on neil panna veel paar palju rängemat.
Antagu andeks see ekskurss ajalukku, aga meie koolihariduse taseme juures on see enam kui vajalik. Mohácsi lahing (1526) — kuningas Lajos II ja ungari aadli eliit hukkus, armee purustati, algas osmanite orjapõlv. Muhi lahing (1241) — ungari armee täielik häving, hinnanguliselt hukkus mongolite invasiooni käigus 25–50% — üks suurimaid rahvuslikke katastroofe Euroopa ajaloos.
Stalingradi lahingus kaotas Ungari paari nädalaga 130 000 meest, pärast sõda küüditati Siberisse pool miljonit ja sõjas sai surma veelgi rohkem. Esimese ilmasõja jäi kaevikumutta 660 000 Austria-Ungari eest võidelnud ungarlast. 1956. surusid kommunistid veriselt maha madjarite ülestõusu ja Trianoni lepinguga kaotas Ungari 1920. aastal 2/3 oma territooriumist.
Kõik see on olnud väga raske, aga ungarlased on jäänud ellu. Kuidas on see võimalik? Ka seda on uuritud ja leitud mõnedki märksõnad, mis juhtunut selgitavad. Esiteks ja kõige põhilisemaks on nn demograafiline vastupidavus. Ungarlased on ajalooliselt sündinud ja sünnitanud suhteliselt kiiresti ja palju. Pärast teist ilmasõda toetas riik aktiivselt sündimust, tänapäeval on Orbáni valitsus jätkanud seda poliitikat suure peretoetuste programmiga.
Kultuuriline järjepidevus on ungarlaste sama oluline ellujäämisrelv. Ungari keel ja kultuur on erakordselt tugev identiteediankur. Ungari keel on täiesti erinev naaberrahvastest — see lõi loomulike assimilatsiooni tõkke. Keel toimis võõrvõimude all rahvusliku “varukoopia” mehhanismina.
Alahinnata ei saa ka rahvusliku trauma kui ühendav jõud tähtsust. Paradoksaalselt on kaotused ungari identiteeti tugevdanud, kõikidest neist osmanistest, mongolitest ja jõhkratest kommunistidest oli eespool juttu. Doni tragöödia, sõjakoledused ja 1956. aasta ülestõus on rahvusliku mälu alustaladeks tänapäevani. “Kannatuse narratiiv” loob tugeva kollektiivse identiteedi.
Lisaks eeltoodule ka geopoliitiline pragmatism ehk ellujäämise diplomaatia. Ungari on ajaloos korduvalt teinud ebamugavaid, kuid pragmaatilisi valikuid: osmanite ajal laveerisid Transilvaania vürstid musulmanide ja Habsburgide vahel. Külma sõja ajal kohanes Kádári režiim Nõukogude süsteemiga, tulemuseks oli kurikuulus “guljašikommunism” — leebem variant punatüranniast, mis hoidis ühiskonda veidi normaalsemana.
Kõik need asjad on läinud hästi, aga midagi on muutumas. Ohumärgid on õhus, kui Orbán 2010. aastal võimule tuli, oli sündimuskordaja veidi üle 1,2. Järgmise kümnendi jooksul tõusis see järk-järgult üle 1,6 taseme 2021. aastal. Seejärel on aga olukord halvenenud — 2024. aastaks on määr langenud 1,38-le American Enterprise Institute andmetel.
Ungari kulutab peretoetustele umbes 5% SKP-st ning OECD asetab Ungari perehüvitistele avalike kulutuste poolest viie parima riigi hulka. Meetmed hõlmavad intressivaba “beebilaenu”, tulumaksusoodustusi emadele ja eluasemetoetusi abielupaaridele. Rahvastiku säilitamiseks on vaja sündimuskordajat 2,1 ja Eestis oleme me kukkunud alla 1,18 või sinna lähedale.
Lõbusa teema juurest, kuidas ungarlased ellu on jäänud, jõuame kurvastavat sündimuskõverat vaadates hoopis ebameeldivama jutuaineni – miks rahvad välja surevad. Ka seda on selgitatud ja leitud selge olevat: esiteks kaob usk tulevikku. See on kõige levinum ja olulisem väljasuremise märk — rahvas lakkab uskumast, et tulevik on parem kui olevik.
Lapsed muutuvad koormaks, mitte lootuseks. Individuaalne heaolu täna tundub olulisem kui järglaste heaolu homme. Rooma lõpuperioodil kirjutas Tacitus murega, et roomlased väldivad lapsi, sest lapsed “piiravad vabadust”, kõlab tuttavalt nii eestlastele kui ka ungarlastele.
Mis on veel ühist väljasurevatele rahvastele? Individualism surub kollektivismi välja, rahvuslik või hõimuidentiteet asendub isikliku ambitsiooniga. “Mina” projekt muutub tähtsamaks kui “meie” projekt. Eneseteostus, karjäär, reisimine ja muu sarnane välistab perekonna.
Luksus ja mugavus muutuvad elunormiks, ajaloolane Arnold Toynbee ja Ibn Khaldun kirjeldasid mõlemad sama mustrit: rahvas võitleb rasketes oludes ja loob tsivilisatsiooni, seejärel mugavus ammendab elujõu ja naudingutes olesklejate asemele tulevad teised rahvad. Rikas ja mugav ühiskond kaotab kollektiivse ülesehitava energia.
Edasi on kõik juba lihtne, väärtussüsteemid murenevad. Väljasurevatel rahvastel kaob vastus küsimusele: “Milleks me elame?” Religioon nõrgeneb — ja sellega koos kaob sündimus, pole enam Jumalat, kes ütleks: tehke sugu ja saagu teid palju!
Nomenklatuur irdub rahvast, haritum ja jõukam kiht assimileerub kosmopoliitsesse kultuuriruumi. Nad abielluvad hiljem, saavad vähem lapsi ning ei idenifitseeri end oma rahvusega. See loob demograafilise lõhe — lihtrahvas veel sigib, eliit enam mitte ja lõpuks kaob kultuuri koorekiht.
Hirm ja ärevus tuleviku ees, Ungari näide on siin tabav — uuringud näitavad, et COVID traumeeris paljusid potentsiaalseid vanemaid ja sõda Ukrainas tekitas eksistentsiaalse hirmu. Takkotsa muudab majanduslik ebakindlus pikaajalised kohustused hirmutavaks.
Naiselikkuse ja mehelikkuse rollid hägustuvad. Rooma lõpuperioodil kirjutasid mitmed autorid meeste “pehmenemisest”. Kreeka linnriikides muutus lastetuse ja homoseksuaalsuse avalik aktsepteerimine levinumaks just langusperioodidel. See ei ole moraalihinnang — vaid sotsioloogiline tähelepanek, et bioloogilise reproduktsiooni motivatsioon nõrgeneb koos traditsiooniliste rollimudelitega.
Ma ei taha öelda seda, et ungarlased surevad niikuinii välja ja seega on ükskõik, kes neid valitsevad. Vastupidi, tänu sellele, et ungarlasi on 16 aastat mõistlikult valitsetud, on nad palju paremas olukorras kui eestlased, nii iibe kui muude näitajate poolest. Suremise eod on aga nakatanud kogu lääne tsivilisatsiooni ning selle nakkusega maadlemine on vast kõige keerulisem ja samas kõige olulisem asi kogu maailmas.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 13.04.2026