26.05.2026
Sven Sildnik
Täielik nauding on jälgida Eesti uuringufirmade suurt teaduslikku debatti. Vahvad gladiaatorid Remi Sebastian Kits ja Aivar Voog astusid ERR-i vahendusel areenile ning pakkusid rahvale haruldast vaatepilti sellest, kuidas liberaalide sulane koriseb, kui keegi julgeb kahelda tema pühas veebipaneelis.
Voog selgitas meile, et telefon on halb, sest sinna helistades vastab liiga palju inimesi “ei oska öelda”. See olevat kohutav probleem. Kits aga märkis tagasihoidlikult, et võib-olla peaks ikkagi arvestama, et need “ei oska öelda” inimesed on päriselt olemas ja kunagi valima ei lähe.
Emor usub sügavalt, et parim viis Eesti avaliku arvamuse mõõtmiseks on lasta aktiivsetel, haritud ja kindlasti progressiivsete vaadetega inimestel klikkida veebipaneelis iga küsitluse peale, mis ette tuleb. Sest mis sa teed, kui rahvas ise ei taha õigesti käituda?
Siis tuleb luua lillaroosam versioon reaalsusest. Just see ongi see liberaalne kinnisidee: tegelik Eesti inimene on liiga igav, liiga maalähedane ja liiga kaugel ärklevast aktivistist. Parem mõõta fantaasiamaailma, kus igaüks on poliitiliselt kirglik ja valimisaktiivsus on ühtlaselt kõrge nagu Tallinna kesklinnas oma viimast kohvi jooval loomekarvaste jõugul, kelle palk kingiti petistele.
Kits tõi välja, et Voogi loogika järgi on madal “ei oska öelda” osakaal veebis puhtuse märk. Tegelikult on see lihtsalt märk sellest, et paneeli on sattunud inimesed, kes armastavad arvamust avaldada – täpselt need samad pooletoobised, kes ka iga uut homoparaadi ja kliimakampaaniat innukalt toetavad. Aga ei, see ei olevat pettus. See olevat lihtsalt “kombineeritud andmekorje”, millele ESOMAR ja WAPOR aplodeerivad. Muidugi aplodeerivad. Need organisatsioonid on ju samast uuskommunistlikust maailmast.
Kõige ilusam osa tuli siis, kui jutt läks Isamaa ja Keskerakonna reitingutele. Kui andmed viitasid, et Isamaa on ees 92,5-protsendilise tõenäosusega, kuulutas Voog, et vahe on “sisuliselt võrdne”. Liberaalne matemaatika on imeline – kui number ei meeldi, siis see number ei ole oluline. Kui number meeldib, siis on tegemist “selge trendiga” ja “avaliku arvamuse muutumisega”.
Ja see klassikaline liberaalne kinnisidee, et tavaline valija kõigub kogu aeg kahe-kolme erakonna vahel ja vahetab poliitilisi eelistusi nagu sokke. Kitse paneeliuuring näitas, et tegelikult on enamik inimesi üsna stabiilsed. Aga miks lasta andmetel end segada, kui on nii palju ilusam uskuda, et Eesti rahvas on üks suur tuulelipp, progressiivne mass, kes iga päev “Otse uudistemajast” järel oma maailmavaadet ümber kujundab ja vajadusel üksmeelest kasvõi prokuröri ja kinumehe parteid toetab? Valimisteks näib valmivat ka kinumehe nn põnevussari, millest küll selline veider ajastus?
Tegelikult ei ole siin midagi üllatavat. Uuringufirmad ei ole kunagi olnud neutraalsed peeglid. Need on ideoloogilised filtrid. Emor on leidnud endale mugava metoodika, mis süstemaatiliselt ülehindab just neid rühmi, kelle seas liberaalsed ideed paremini levivad, ja alahindab neid, kelle seas konservatiivsed väärtused püsivad. Minu jaoks on see tõestatud vandenõu.
Lugu on lihtne: kui uuring näitab EKREle või Isamaale head numbrit, on see “metoodiline anomaalia”. Kui näitab halba, on see “teadus”. Ja kui keegi julgeb küsida, miks veebipaneeli klõpsijad peaksid olema Eesti rahva täpsem peegel kui tegelikud valimistulemused, saab vastuseks ESOMAR-i käsiraamatu tsitaadi ja sogase loengu pikaajalistest trendidest.
Head inimesed. Võib-olla peaksime lõpuks ometi aktsepteerima lihtsat tõde: Eesti uuringufirmade usaldusväärsus on umbes sama kõrge kui golfiväljaku muru. Meie ees rullub lahti liberaalse kinnisidee esitamine uuringute pähe: tegelikkus peab kohanema liberaalide mudeliga, mitte vastupidi. Kusjuures neid täiesti pekkis mudeleid valmistataksegi tegelikkuse moonutamiseks ja propagandaks. See pole teadus, paremal juhul teaduslik kommunism.
On üks imeline usk, mida Eesti liberaalne eliit hellitab: et kuigi haridus, kultuur ja meedia on selgelt ühte maailmavaadet edendavad, on just uuringufirmad see püha ala, kus valitseb puhas, kristallselge objektiivsus. See on sama veenev kui uskuda, et mesilased mesilas ei mõjuta teineteist ja et kõik mesilased tarus on sõltumatud eraettevõtjad.
Kui ülikoolid toodavad aastakümneid järjest üht ja sama tüüpi humanitaar- ja sotsiaalteadlasi, kui kultuurirahastus läheb peamiselt neile, kes oskavad õigesti “mitmekesisusest” ja “jätkusuutlikkusest” rääkida, ning kui meedia (eelkõige kroonutruu ERR) raamib iga sündmust kindla ideoloogilise filtriga, siis on äärmiselt naiivne arvata, et uuringufirmade töötajad on immuunsed uuskommunistliku keskkonna suhtes.
Nad ei ole kosmosest tulnud. Nad on lõpetanud samad ülikoolid, käinud samadel seminaridel, loevad sama meediat ja jõlguvad samades Tallinna ööklubides. Nende maailmapilt on kujunenud samas öökimaajavas katlas. Seetõttu ei ole ime, et nende metoodilised valikud – näiteks eelistus veebipaneelile, mis üle-esindab aktiivseid, linlikke ja liberaalsemaid inimesi – langevad hämmastavalt hästi kokku eliidi soovidega.
Aivar Voogi ja Remi Sebastian Kitse vaidlus on siin õpetlik. Kui Kits osutas konkreetsetele probleemidele (valimisaktiivsuse mittemodelleerimine, veebipaneeli enesevaliku bias, valijate stabiilsus jne), vastas Voog ESOMAR-i juhendite, “pikaajalise dünaamika” ja “professionaalse praktika” loenguga. See ei olnud teaduslik vastus. See oli institutsionaalne enesekaitse. Just sellist keelt räägivad inimesed, kes on osa suuremast, ühes suunas liikuvast süsteemist.
Kui kogu ühiskonna ülemkiht – haridus-, kultuuri- ja meediaeliit – on teadlikult nihutanud avalikku vestlust ühele suunale, siis miks peaksid just küsitlusfirmad olema erand? See oleks ajalooliselt enneolematu. Iga võimu kandev klass on alati loonud ka oma teadmiste tootmise mehhanismid. Miks peaks tänane liberaalne klass olema esimene, kes sellest reeglist loobub?
Tegelikult ei olegi küsimus selles, kas uuringufirmad on kallutatud. Küsimus on selles, kui avalikult nad seda on. Nende kallutatud küsitlused ja asjast möödarääkivad vastused on täiesti avalikud. Kas keegi meist ei näe, et see on klassikaline silmamoondus? Mitte ainult valed numbrid, vaid eelkõige valed küsimused ja valed kaalutegurid.
Selle loogika jätkuna on täiesti mõistlik öelda: kui haridus, kultuur ja meedia on teadlikult kallutatud – ja selles pole vähimatki kahtlust –, siis on ka ühiskonnauuringud ja reitingufirmad kallutatud. Punkt. See ei vaja vandenõuteooriaid. See on lihtsalt institutsionaalne loogika.
Libauuringute eiramine on julgeoleku küsimus. Me näeme neid, meid kallatakse selle solgiga regulaarselt üle, aga me ei võta seda klounaadi tõsiselt. Õige reaktsioon on tervislik annus skeptitsismi ja tuim enesekindlus globalistide ja satanistide propaganda ignoreerimisel. Miks peaks aus eestlane mingi kommunistide uuringu pärast iseendas või oma poliitilistes veendumustes kahtlema? See ei ole võimalik, see ei ole mõistlik ja see ei ole ka viisakas.
Eestlane on oma maal peremees, mida need limased uuringud ka ei ütleks. Meie valime ikka EKRE-t, ainsat eesti parteid, ja see ongi see, mis eliiti kõige rohkem ärritab.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 26.05.2026