Eesti majanduse tahtlik hävitamine on jõudmas lõppfaasi, rahvas langeb iga päevaga järjest rängema majandusliku paine ohvriks, mingeid positiivseid muutusi ega olukorda parandavaid otsuseid ei paista. Neid ei saagi paista, sest valitsuses pole kedagi, kes oleks võimeline globalismile, kliimasajoobidele ja sõjamarutõvele otsustavalt ei ütlema.
Klounaad, mida etendatakse valitsuse remondi taolise toote vormis, on hea ainult sotside kottimiseks. Tulebki kottida, punased on iga jalahoopi väärt, aga lisaks sellele tuleks ka midagi sisulist muuta. Ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes usuks, et ahvist arenenud oravad ja muud öökimaajavad parasiidid tahaksid ja saaksid midagi muuta.
Kui nad oleksid tahtnud, siis oleks nad seda juba ammu teinud, aga ei – ligi inimpõlv on närilised olukorda ainult hullemaks muutnud ja õhkkonda ebatervemaks peenhäälestanud. Tulemuseks on e-molekulidel püsiva režiimi pidevalt kahanev populaarsus, mis isegi ametliku mõõdikute valguses on hale.
Midagi inimestele pakkuda ei ole, vanad valed on kulunud, raha ei saa anda – see tuleb meremiihalitesse kantida, tahet lahendusi pakkuda, heaolu ning toimivat riiki üles ehitada ei ole ega tule. Mida siis teha? Midagi tuleb lubada, aga see midagi ei tohiks midagi maksta ja ta peaks rahva, kelle silma vaikselt, kuid kindlalt avanevad, tegema tuimaks ja vaimupimedaks nagu tugeva puudega kassipoja. Mis see võiks küll olla?
Puuga pähe anda ja silmad noaotsaga peast välja koukida pole mitte mingil juhul tõlgendatav demokraatia ja inimõigustena, see aeg pole veel tulnud. Jääb üle hea vana nõks, mida kasutavad nii seksiorjadega kauplejad kui mandumise tee valinud degenerandid – selleks imerohuks on narkootikumid.
Meelemürkide hiiliv propageerimine on alanud, põhiseaduslik Postimees on oma veerud avanud nn psühedeelia propageerijatele, kellest mõjukam ja usaldusväärsem on kodanik Peeter Rebane. Kes siis veel? Ega ometi Puškin? Mõistagi on algab psühhedeelia propaganda õilsate toonide ja suurte Euroopa eeskujudega.
Ikka ainult vaimsed ollused ja ravi eesmärgil ja kalli inimese lahkumise järel hingelise tasakaalu taastamiseks ja nii edasi, kogu seda hipijuttu ei ole mõtet korrata. Kindlasti on mõni ollus pärit traditsioonilistest kultuuridest ehk ka vaimset avardumist võimaldav, sellest on kirjutatud virnade viisi agiteerivaid raamatuid.
Lihtsa jorsi jaoks on aga kõik nürimeelne meelelahutus, mida koos viinaga endale sisse ahmitakse. Olen lugenud ka ausate hipide raamatuid, nii et mulle seda vaimsuse ja meditsiini möla maha ei müü. Ma ei väida, et vaimsust kuskil ei ole, ma ütlen, et see üldjuhul ei toimi, sest väärtuste, kultuuri ja väärikuseta lai mass ei vaja valgustumist ega ravi, vaid unustust ja nüristumist ning selle võtab ta välja ka mistahes ravimist.
Pole vahet, kas kodanik on paadunud narkar, oma naba vastupandamatusse veetlusse süvenenud psühhedeelne juurvili ehk seninägematutes vaimsuse kõrgustes mediteeriv pühak, idiokraatide pooletoobisele valitsusele ta probleemi ei kujuta. Nii pühakul kui narkomaanikaltsul on maksud, elektrihind ja laste kohitsemine täiesti suva – nemad tunnetavad kosmose müstilist ilu ja valu kuni kõngevad.
Küllaltki õõvastava pildi nõukogude hipide nn elust annab meile ka paepealsel pinnal tammunud Vladimir Wiedemann, kelle raamatu “Püha kaljukitse radadel” võib mõistuse koju kutsumise eesmärgil läbi lugeda. Kas see ongi kõrgvaimne ja tervislik arengusuund, mida te tahate oma lastele? Igaühe oma asi muidugi.
Hullem veel, luuremasuurikate poolt lollitatud hipide tuju totaalseks rikkumiseks annan veel ühe lugemissoovituse, selleks on must ja jõle raamat “God’s Flesh: Teonanácatl: The True History of the Sacred Mushroom” autoriks selle ala ekspert Jan Irvin. Jämedas joones väidab Irvin seda, et mingit 60nendate stiilis õilist ja vaimset psühhedeeliat pole kunagi ega kuskil olemas olnud.
Otse vastupidi, ta toob näiteks mazateekide püha seene Teonanácatli (jumala ihu), mida kasutati võigaste inimohverdamise ja kannibalismi riituste juures ohvrite tuimestamiseks ja ohverdajate loomastamiseks. Nii lihtne see tema jutu järgi ongi. Kaine peaga lihtsalt ei ole ebainimlikud metsikused võimalikud. Meie idokraatidele ja globalistide-satanistide sabarakkudele sobib see tehnika nagu rusikas urruauku.
Ja kui sellest veel ei piisa ning ikkagi tekib vastupandamatu kihu hr Peeter Rebase jüngriks hakata, siis ei tee paha läbi lapata ka Norman Ohleri omaaegne menuk “Tripped: Nazi Germany, the CIA, and the Dawn of the Psychedelic Age,” mille kaanel valgub natsikiivri alt välja vikeraarevärviline solk. Harvard professor Dr. Henry Beecher pani toime veel vähe inimvaenulikke eksperimente, tehke seda kõike enda peal ise. Jõudu, külamehed.
Vaba maa ja hipiõnn ja suured lehed soovitavad ja härrased rebased näitavad isiklikku eeskuju, nii et minu sõnadele ja tundmatute autorite teostele ei ole vaja pööra ülemäära suurt tähelepanu. Sinu kõngemine ja sinu nõdrameelsus, sinu valik. Valgustu rahus.
Postimehe algatusele avaldab veidi lahjemat, aga mitte vähem jaburat toetust ERR, kes vahelduseks transvestiitidele mahitab seekord luuludesse põgenemist. Ja siit see klassikaline eskapism tuleb: “Rohetiiger kavandab 90 000 euroga eestlaste unistuste kogumist,” kuidas siis teisiti.
Kui tegelikkus on saast ja narko jaoks pole piisavalt raha ega mune, siis põgene siit hädaorust unistustesse, see pole niisama kogumine, loomingulise punareid-agitaatorid, saavad siis sinu unistusi ära kasutada, neil omal ideid ei ole, samas kehtivad kroonuluuludele kindlad reeglid (luulud peaksid tunnustuse väärimiseks olema positiivsed, kliimasõbralikud vms).
Mul on unistus, et lojused kõik ära kärvaksite. Punased, rohelised, vikerviisilised, kõik, viimse kui üheni. Tehke mulle seda heameelt, palun. Sööge endale sisse kõik, mida Postimees ja kaval Rebase-Rein soovitavad. Teise jala jaoks ka!
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 12.03.2025