04.10.2024
Sven Sildnik
“Valisite kommunistid, saite kommunismi – see ongi kommunism.” Nii kommenteeris üks maailma kurjemaid ja ausamaid telepastoreid Rick Wiles mõni aeg tagasi Ameerikamaa toidupoodide tühje riiuleid. Kes liitlase majandusoludega paremini kursis, teab, et riiulid pole igas poes ja alati tühjad, sageli on riiulitel hurmavad tootenäidised, laos aga valitseb tühjus, osta ei ole midagi.
Sotsikloun Läänemetsa marksistlikud avaldused teeksid au mistahes punarevolutsionäärile meie lähemast või kaugemast minevikust. Ei Viktor Kingissepp, Trotski, Erast Meister, anveldid ega lauristinid oleks võinud ennast selgemalt väljendada: “Need ajad on tõesti läbi, kus öeldi, et turg paneb kõik paika. Ei pane. Ei pane sellepärast, et seda vabadust enam pole. Osalt Ukraina sõda, sanktsioonid Venemaale, hõõrdumised Hiinaga, toorme kättesaadavus jne. Ehk siis piiranguid on majanduses järjest rohkem ja julgeolek dikteerib turu toimimist.”
Täpsemalt on tegu sõjakommunismiga – vaatame korraks ajaloo piinlikumaid lehekülgi ja tutvume sõjakommunismiga lähemalt. Mis on siis meie kommaritel plaanis? Sõjakommunism oli enamlaste vallutuspoliitika 1919-21 kodusõja ajal, eesmärk allutada vastased majanduslikult, viidi sisse mõned tunnused, mis meenutavad kommunismi, näiteks: kogu majandus allutati riigikontrollile, kaotati palgad ja tasu paljude teenuste eest, rahal polnud väärtust, toiduaineid ja esmatarbekaupu jaotati tsentraliseeritud korras, talupoegadelt konfiskeeriti toiduaineid, transport oli tasuta, ka küüditamine oli tasuta, nagu me hästi mäletame.
Kas tunnused sobivad? Sobivad, vahe on selles, et täna räägitakse Ukraina sõjast, nagu oleks meil sellega midagi tegemist, ei ole kuulnud, et riigikogu oleks meid sõtta paisanud. Tegelikkuses uuskommunistid muidugi sõdivad, aga eesti rahva vastu, kusjuures vaenutegevus on mitmekesine, majandusega nöökimine, elektriga kottimine, maksudega kägistamine, stratkommi relvadega ründamine ja inimkatsed eksperimentaalsete mürkidega.
Majanduse riigi kontrolli alla võtmise loosung just hõisati välja, raha väärtus kukub, palgad kaovad koos töökohtadega ja tasuta teenused ongi varsti ainsad kättesaadavad teenused, nii palju on sul teenust, kui ise endale tasuta teed, lõhud siis puid või laod neid pliita alla. Toidu äravõtmine talupoegadelt peab olema samuti plaanis, sest riiklik plaanimajandus ja sõda viivad alati nälja ja viletsuseni. Kommunist on aga harjunud võileiba nosima.
Tuleb punareisi tänada avameelsuse eest, siiani ei saanudki aru, miks kõik pekki on läinud, nüüd teame, et salakommunistid susserdasid oma revolutsiooni vaikselt nurga taga, küll kliima, küll euronõuete, küll mingite piirangute, sulgemiste ja süsinikujampsimisega. Eesmärk oli juba siis kommunism, kogu majanduse allutamine riigile, plaanimajandus ja poliitökonooma maoistlikus vaimus.
Nüüd on kliima ja Euroopa kõrvale jäetud, võim on käes, pole enam vaja hämada, saab volilt eestlastelt ausambaid ära võtta, homoasja edendada, kapitalismi ja vabaturu maha matta ning kolhoosikorra taaskehtestada. Va Läänemets on sündinud aastal 1983, degenereerunud kommunismi võib ta ehk läbi lapse silmade kuidagi mäletadagi, aga vaevalt suutis alaealine mõista inimvaenuliku süsteemi kogu jubedust. Läänemetsade kommunismikogemus on kindlasti infantiilne, muidu poleks võimalik sellist solki näost välja ajada. Lapsepõlv on alati ilus aeg, olgu ta siis kasvõi stalinism ehk vaikiv olek. Aga laps on ju loll, mis tema ka teab.
Teen siinkohal ettepaneku, et isikud, kes pole kommunismi ise oma nahal läbi elanud, oleksid selles küsimuses vait ja kuulaksid oma ala eksperte või kui midagi kobisevad, siis tuleb neid karistada nagu kriminaalses joobes roolijoodikuid. Kommunist on ohtlik ühiskonnale ja iseendale. Tänapäeval ei ole kommunism enam lilleline utoopia ja hea plaan tuleviku jaoks, nagu lihtsameelsed saja aasta eest võisid unistada.
Seda luupainajat on üritatud korduvalt ja mitmel pool realiseerida, tulemuseks on alati olnud katastroof, 100 miljonit laipa, terroriseeritud ühiskonnad, viletsus, hullumeelne ja vägivaldne sonimine ning põlvkondade kaupa vaimselt sandistatud inimesi, kes paremal juhul sobivad riigivarasteks või alkohoolikuteks.
Kommunism on ohtlik ka neile, keda kas kohe vangi ei panda või maha ei tapeta. Kindlasti soovitan kõigil kommunismi entusiastidel lugeda Viiu Raudsepp-Tulki raamatut “Hugo Raudsepa kannatustee”. Hugo Raudsepp oli suurepärane kirjanik, kelle kommunistid mõrvasid Siberis, Viiu oli tema tütar, kes kirjutas oma isa kurvast saatusest raamatu. Ta elas Eestis, käsikiri õnnestus toimetada läände ning raamat ilmus Kirjastus EMP väljaandel Stockholmis aastal 1973.
Selleks ajaks oli ka raamatu autor surnud, võimalik et punaagentide poolt mõrvatud, tema tegevus isa mõrvaloo uurimisel oli jõustruktuuridele teada. Eriti huvitav ja ootamatult informatiivne on raamatu algus, kus meedikuna töötanud autor kirjeldab vabariigi ajal sündinud ja kommunistide võimu alla jäänud põlvkonna ränka saatust.
Viiu Raudsepp-Tulk kirjeldab seda, mis juhtub vabas maailmas sündinud ja kasvanud inimestega kommunistide hirmuvalitsuse all. Oma isiklikust kogemusest kui ka meedikutööst teeb ta järelduse, et vabana sündinud ja seejärel hullumeelse kommunistide režiimi all virelenud noored murdusid vaimselt: alkoholism, enesetapud ja vaimuhaigused olid tema põlvkonnas epideemilised.
Autori enda viinaveast teatakse mõndagi rääkida, olid sellised ajad, mis teha, kommunistlik absurd käis inimestel lihtsalt üle jõu ja mõistuse. Taoline kurb saatus ootab ees ka meie noori, kui nad läänemetsade ja muude globalistide-satanistide pingutuste tulemusel kommunistlikku kolhoosikorda sunnitakse nautima. Juba praegu tarvitavad paljud lapsed antidepressante ja narkootikume. Nende niigi niigi väikesed ja pehmed pead lähevad kohe pooleks, kommunistlik terror jõuab järgmisele tasemele.
Ma muidugi tahaksin olla hea inimene ja kahjurõõmu alla suruda, aga raske on. Naer tuleb peale. Kohe rõõm on vaadata neid lihtsameelseid ja vastutustundetuid, kes valisid sotse, kommuniste, globaliste, stratkommareid, homoseksualiste, kliimakotte, sataniste, reetureid ja vargaid, lootes ise kasu saada, mõeldes: minule lubasid nad palgatõusu, mina olen ikka tore tüüp ja elu läheb mul varaste ja homode võimu all aina paremaks ja paremaks. Varsti liisin uue Mazda ja sõidan Bulgaariasse Kuldsetele Liivadele hullama, välgutan kuldhambaid ning kõik tagurlased ja eestlased kadestavad mind.
Aga oh üllatust, paistab, et tuleb koos eestlastega kolhoosi, Gulagi ehk viinaravile siirduda või lausa pael kaela panna, kommunism muid valikuid ei paku. Paraku.
Sisepaguluses 04.10.2024