23.05.2025
Sven Sildnik
Olukord Läänemerel on ülimalt ohtlik, sõda kontrolli alt väljunud tuumariigiga on mõne sentimeetri kaugusel. Olukord oli otse ideaalne, aga kõik keerati jälle pekki. Kukuti haledalt läbi, püksid hakkasid viimasel hetkel püüli sõeluma, ei mingit mehemeelt ega vääramatut võidutahet. Järjekordsed katteta lubadused. Valitsus eitab juhtunut.
Samas olid arengud paljutõotavad, kloostrite põletamise seadus aitas meid tublisti sõja poole, sibulate rahade ja valimisõiguse äravõtmine näis ka olevat vägagi efektiivne samm, slaavlaste ähvardamine ja mõnitamine lisas iga päevaga õli tulle ning piraatlik lähenemine varitankerile oleks pidanud raketid ja pommitajad õhku tõstma. Aga ei midagi.
Niipalju kui ma meie ministrite segasest jutust aru saan, siis nemad ei tea üldse mitte midagi, ei ole kuulnud, ei saa ka aru, ehkki õigust jääb kuidagi ülegi, ei vastuta millegi eest ja ei ole ka korraldusi andnud, et vantide varilaevastikuga arved õiendada. Keegi seal kopteri või paadi peal on otsustanud siis ikkagi iseenese tarkusest kõik maailma asjad ja mõistagi jääb ka plaadimehel õigust tublisti üle.
Ei teagi, mis selle õiguse ülejäägiga teha. Minu lootused õiglasele sõjale ja kiirele võidule kustusid loetud päevadega. Vandid vedasid kättemaksuks mingi meie sadamast tulnud laeva kuskile saarele peitu ja oligi kogu militaarne konflikt. Kus on siin agressioon? Kus on Putini hullumeelsus, ma küsin? Kus on see aastaid reklaamitud kallaletung Baltikumile impeeriumi taastamise eesmärgil?
Kõik pidi ju puruks pommitatama, lasteaiad, koolid, homoklubid ja marksistide lugemisringid, nagu ka vanakeste vägistamiskodud ja vägistajad pidid okupandid omakorda ära vägistama. Seda oleks ma tahtnud kangesti näha. Kõik pidi kas maha tapetama või orjadeks müüdama. Tegin endale nimekirja, kelle ma orjaturult ostan: Sikkut, Taro, paar ilmatüdrukut ja kirjanike liidu esinaine, palju mulle kehvikule ikka vaja on.
Kogu aeg on räägitud, et tulevad kallale. Et kui Ukraina kaotab, siis lendavad meile peale ja kui Ukraina võidab, siis ikkagi tulevad kirsadega selga elama. Kohe päris kindlasti tulevad, sest neil on selline impeeriumi plaan. Kõik kinnitavad selle plaani autentsust. Eksperdid ja lausa lollakad, üldse kõik. Mis mulle siis veel vaja on, usun ja ootan. Sauna taga on mul tiik, kui paugutama hakkavad, poen sinna peitu ja pistan pea pajupõõsasse.
Mulle on sõda lubatud, mina olen sõjaga arvestanud, kardan öösel ja päeval, aga ikkagi selgub, et valitsuse pingutused ei kanna vilja. Sõjapropaganda ja provokatsioonid on ikaldunud. Vähemasti sireenid taheti piraatluse kiituseks hõiskama panna, ka sellest ei tulnud midagi välja. Mõni kräunatus ja piinlik vaikus.
Oh jah, nii ikkagi ei saa globalistide ja satanistide sõjaparteile kvaliteeteenust osutada. Hale susserdamine ma ütlen. Kui keeruline see kääbusriigi sõtta tõmbamine siis saab olla? Ei ole ometi raketiteadus. Kõike seda on ennegi tehtud ja mingeid tõrkeid ei ole esinenud.
See laevade teema on igati töökindel, oli meil garantiinis üks Poola allveelaev Orzel, see pani muidugi minema ja tiblad-kommunistid ütlesid, et see sama alus lasi põhja nende tankeri Metallist, nad muidugi valetasid, aga mis sellest. Ikkagi tulid oma baaside ja küüditamiste ja kolhooside ja massimõrvadega. Vaata, milline jõud on ühel tühisel tankeril.
Muidugi ei ole meil ei oma ega võõraid allveelaevu kusagilt võtta, aktsiis ei laeku ja võlaraha tuleb ära varastada, aga ikkagi – laevade põhjalaskmise seadus on meil olemas. Kui ei ole meremiine, kahureid, torpeedosid ega droone, meil ei ole huthide kogukonda, kellelt drooni- ja raketiteenus sisse osta või koolitusi võtta. Aga mõnele laevale, meil ju on ikka mõni laev, võiks rammimisorgi külge panna, nagu olid vanade roomlaste galeeridel.
Vana tehnika on uutes sõdades ennast hästi õigustanud, Esimese ilmasõja aegsed kahurid ja külma sõja aegsed tankid, kõik see vanaraua moega kola tapab ja teeb ka vigaseks, peab lihtsalt väga tahtma. Miks mitte võtta kasutusele veel vanem ja veelgi töökindlam tehnika – kiviheitmise masinad, kreeka tuli (tänapäeval tuntud ka kui molotovi longdrink), aga ka ammu- ja lingumehed. Miks mitte ka surmapõlgavad gladiaatorid?
Aga milleks neid häid mõtteid valitsuse sigade ette loopida. Niikuinii ei saa nad mitte millegagi hakkama. Vett vedama on läinud nii afgaanide demokraatia, fosforiidikaevandus, meremiihalite 2,6-miljardiline lõbustuspark, natsionalistlik lennufirma, Utahi õliimpeerium ja ilmselgelt nurjub ka raudteeliin Berliini ooperiteatrisse.
Ma ütlen seda raske südamega ja ma tean, et see ei ole populaarne idee, aga me peame sõjaõhutamise ja provotseerimise lõpetama, sest ka sellest ei tule mitte midagi välja. Ei ole siiani olnud mingit edu ja seda ei ole ka kuskilt paista. Kiviheitemasinad ja rammimisorgid käivad meil ilmselgelt üle jõu. Pole tehnilist taipu ega strateegilist mõtet.
Rullikeeratud päevalehega aga tankerit põhja ei lase, üritasite, ebaõnnestusite, nüüd aitab. Aga rahumõte ja rahulik kooseksisteerimine meie pooletoobistele türannidele kuidagi pähe ei mahu. Minul kui patsifistil on lihtne, kui on sõda ja orjaturg, siis kasutan võimalust sisseostude tegemiseks, kui aga on rahu, mis siis ikka, küll see läheb ise kunagi mööda. Kuidagi saan ikka hakkama.
Siin tuleb leida kompromiss meeletu surmatungi ja taltsutamatu sõjaihaluse ning vaimsest ning organisatsioonilisest küündimatusest tekkinud soovimatu rahu vahel. Midagi tuleb teha, aga nii, et maksumaksja ei kannaks suuremat kulu ja ametkonnad saaks kuidagigi neile seatud ülesannetega hakkama. Et ei oleks piinlik ja jube, kogu seda alandavat kammi vaadata.
Hr Lauri Jürgenson kord ilmavõrgus soovitas saata Ukrainasse dialoogipolitsei, väärt mõte. Meil on ju kombeks oma inimesi raudnuiaga peksta, aga laamendavatele vantidele saata meelelahutuseks peale mingid dialoogipolitsei klounid. Kui meie sibulad saab neutraliseerida dialoogipolitseiga, siis saab seda teha ka Ukrainas, siin on raudne loogika.
Ja seda loogikat ja dialoogipolitseid saab kasutada ka Läänemerel varilaevastiku lõbustamiseks. Selle dialoogiga saab valitsus hästi hakkama, see on nagu nahkhiirte kaasamine meremiihalite planeerimise arutellu. Keerulist siin midagi ei ole, midagi ei saa minna halvasti.
Ja kui meil pole enam sõda mida karta, siis võime tunda surmahirmu mürgitatud toidu, mürgitatud õhu ja mürgisete ravimite ees. Kodumarketis on hirmu ja õudust rohkem kui küllalt.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 22.05.2025