07.05.2021
Sveta Grigorjeva on olemuslikult nagu see minevikumeenutus tänases Eesti Vabariigis.
Skandaalne Sveta Grigorjeva on seekord ERR-is sõna võtnud valitsuskoalitsiooni noorte huvihariduse kärpe osas, kuid muidu asjaliku jutu rikub ära ideoloogiline PS-röhatus jutu lõpus.
Nimelt kritiseerib Grigorjeva valitsuse poliitikat: “Praegune huvitegevus on homse kultuuri külvatud vili. Mida me lõikame sealt sedasi aastate pärast niivõrd küünilise kärpepoliitika juures?”, kuid loo lõpus ei suuda hoiduda äsamast oma maailmavaatelistele oponentidele, kes otseselt asjasse ei puutu.
“PS Kus te nüüd olete, oo suured eesti kultuuri kaitsjad? Miks te nüüd siis vait olete? Aga loomulikult, see, kas Kumus mõne maali või pildi all sõna “neeger” asemel midagi poliitkorrektsemat pandud, on sellest muidugi olulisem. Kus te nüüd olete, austatud Maarja Vaino, Riina Solman, Peeter Espak, Lauri Vahtre? Kasutage oma sümboolset kapitali ja teravat sõna, palun! Nüüd on selleks enam kui põhjust, sest see ongi seesama eesti kultuur, selle kestmine ja õitsemine, mille kaitsmisest te nii tihti oma tekstides ja sõnavõttudes räägite. Või ongi nii, et lapsed õitsegu mujal kui lauluväljakul ja Kalevi staadionil? Või ongi nii, et lapsed õitsegu mujal kui rahvatantsuansamblis, laulukooris, korvpallis, ratsatrennis, klaverimängus, karates, jalgpallis ja käsitööringis, peaasi et saab aga edaspidigi “neeger” öelda? Nii ongi või?” kirjutab Grigorjeva.
Eelnimetatud isikud on sama probleemi pärast mures, selles ei maksa Grigorjeval kahelda. Nad väljendavad oma muret teistmoodi, teises kontekstis, teistes artiklites, oma nägemuse ja ajastuse kohaselt – kõik ei pea seda tegema grigorjevlikult.
Maarja Vaino kirjutab näiteks tänases ERR-is riiklikult tähtsate kultuuriobjektide rahastamisest, mis on samuti valuteema. Võib-olla leiab mõnigi eelnimetatud autoritest, et eelarvepoliitikast ja laste huviharidusest on arvamusliidrid ja kolumnistid nende mõtted juba oma lugudes ära kirjutanud ja pole mõtet üle korrata, Riina Solmani ja Lauri Vahtre puhul on võib-olla nende koduerakond seisukoha öelnud – põhjuseid võib olla palju ja kogu elu ei pea käima Grigorjeva äranägemist mööda.
Või on siis tõesti vaja grigorjevalikku “teravat sõna” hoopis stiilis “mu arm mu õnn ja rõõm ma vannun pühalikult et esimesel võimalusel tõmban nahhui siit” või “vannun pühalik-patriootlikult / et oma esimese lapse saan ma / NEEGRIGA teise lapse teise / NEEGRIGA kolmanda lapse kolmanda / NEEGRIGA ja nimeks panen neile traditsioonilised eesti nimed à la vanja vasja ja jossif (kusjuures viimane neist sünnib tüdrukuna a seda probleemi annab tänapäeval õnneks lahendada)”?
Grigorjeva mure pole siiras. Nii kirjutab ta täna luuleliselt: “Kui mitu suve veetsime priislekatega tantsupeol Kalevi staadionil polkat ja mitte ainult polkat vihtudes. Nii võimatult palavatel päevadel kui ka kohutavas ja näiliselt mitte kunagi lõppevas (padu)vihmas sumbates. Põlenud nahk, tedretäpid, läbivettinud pastlad, pearätikuks seotud särgid, tohututes kogustes jäätist ja limonaadi, päikesepisted, pisarad, sellest aga veel rohkem naeru, kooli aula põrandal magatud (või pigem magamata) ööd õhtul pilgeni õhku täispumbatud kuid hommikuks juba õhust pea tühjadel madratsitel, valusad villid jalgadel, hobusesalv, plaastrid, aspiriinid, liitrid ja liitrid vett, rongkäigud.”
Varem aga kirjutas seesama Grigorjeva: “Nii et eesti iibetantsunimeks paneme minu eluajal itk ja esitame seda siis kõik rõõmsalt järgmisel laulu-tantsupeol kui viljakustantsu ning natukese aja pärast siis kui mu mulatitaridest kaunid pojad teevad gröönimaal lapsi inuittidega… /…/ aga kuna vanurid ei ole enam lubatud tantsimaie – mille pääle on fossiilid nii solvund et ei tule kohale ega suvatse otseülekannet ka telekast vaadata rääkimata sellest et lapsi ega noori pole ka eriti alles jäänd… /…/ eesti riik oota vaid seda päeva mil talent tuleb koju tagasi ajab su ülekäigurajal alla ja teispool telefoni öeldakse et kahju et sa surma ei saand…”
Kui võrrelda Grigorjeva tänaseid sõnu varasema luulega, siis tema mõttemaailm peitub ilmselt roppudes värssides, mitte mures laste huvihariduse pärast. Ja tema tegelik arvamus kõnealusel teemal on “fossiilselt” küüniline.
Grigorjeva peaks pigem nõudma “Peadele” endist nime, sest see sobib rohkem kokku tema neegriloominguga. Kui aga mure laste huvihariduse pärast muutub kiiresti poliitiliste oponentide verbaalseks kolkimiseks, siis on põhjust uskuda, et ligipääsu tagamine kultuurile polnud tema artikli peaeesmärk.