Mida võiks tähendada sõna “ebaatraktiivne” Euroopa hetkepoliitilises kontekstis? Kardetavasti mitte midagi head…
Nimelt teatab Taani peaminister Lars Løkke Rasmussen, et Taani on jõudnud “suhteliselt kaugele” plaaniga rajada koos hulga teiste Euroopa riikidega ühine väljasaatmiskeskus mõnesse “ebaatraktiivsesse” Euroopa kohta, vahendab ERR.
Rasmussen selgitas, et on suur vahe, kas migrant viibib nn atraktiivses riigis asuvas keskuses või kuskil mujal. Peaministri hinnangul oleks sellel märkimisväärne “ennetav efekt”.
Mida tähendab siis “ebaatraktiivne” multikultilollustes võbisevas Lääne-Euroopas? Kui see tähendab riiki, kuhu pagulased minna ei taha, sest seal ei maksta piisavalt suuri sotsiaaltoetusi, siis Eesti kuulub nende hulka küll. Aga et väljasaatmiskeskus siia – unustage ära! EKRE on piisavalt tugev, et selles osas vastulahing anda ja kurjade plaanide sepitsejad maatasa teha.
Mitte et sellist väljasaatmist keskust poleks vaja – on küll, ja hädasti, sest kogu see ebaseaduslike piiriületajate mass tuleb Euroopast minema kupatada! Tähtis on hoopis see, et keskust ei rajatakse kusagile rahva vastuseisu arvestamata, sest iga selline koht tähendab kohalikele suuri ebameeldivusi.
Taani peaminister olevat seda plaani juba arutanud Austria liidukantsleri Sebastian Kurziga. Lisaks on plaanidesse kaasatud tõmmatud ka teise liikmesriike, kuid neid Rasmussen veel ei nimetanud, sest arutelu olevat alles pooleli.
Samuti ei öelnud ta veel, millises Euroopa riigis see “mitteatraktiivse asukohaga” keskus võiks asuda. Rasmusseni kinnitusel läbirääkimised käivad ühe või rohkema riigiga, mis olevat valmis sellist laagrit majutama.
Kui küsida, kas Eesti valitsus võiks olla üks neist, kes oma rahva selja taga sellist sigadust korraldab, siis vastus on ilmselge – jah, nii endine Rõivase kui ka praegune Ratase valitsus olid ja on selleks võimelised! Neid noorpoliitikuid on flaierijagaja põlves õpetatud teadmisega, et rahvas ei tea asjadest midagi, otsused tuleb vaikselt ära teha ja nad siis fakti ette panna – algul kisavad, küll pärast lepivad!
Pikas perspektiivis peab Rasmussen aga parimaks lahenduseks Euroopa Liidu välispiiri tugevdamist ja seda, et varjupaika saaks taotleda väljaspool EL-i asuvates keskustes, mis oleks parem variant.
Kui aga arutleda selle üle, mis riikidega võib Taani keskuse üle läbirääkimisi pidada, siis tulevad kõigepealt mõtetesse mõned Ida-Euroopa või Balkani riigid. Kindlalt võib välistada Visegradi maad ning ka Balkani riikidega tekib kahtlusi, sest nemadki on rändekriisi aegadel näinud, et pagulastega tekib ainult jamasid.
Võib ju olla, et “ebaatraktiivsuse” poolest sobivad mõned kõledad Põhjamere saared, nagu brittide Orkney, Shetlandi või Hebriidi saared, taanlaste endi Fääri saared või Gröönimaa, norrakate Lofoodid või Teravmäed, aga ka Island. Muide, paadipõgenikke tõrjuv Austraalia on sellised keskused rajanud pankrotistunud Naurule ja Paapua Uus-Guineale kuuluvale Manuse saarele, aga ka oma Jõulusaarele. Väljasaatmiskeskuse eest pakutavad rahaga nõustuvad tavaliselt vaid väga vaesed riigid.
Üks aga on kindel – kui Eesti valitsus peaks selliseid läbirääkimisi pidama, siis lõpetab see Petaini-Quislingi kabinet ise väljasaatmiskeskuses!