01.05.2024
Marksistlik leer on alustanud pealetungi kiriku vastu kogu läänemaailmas. Soomes tahetakse ta panna homoagendat edendama.
Suomen Kuvalehti nr 17 on 26. aprillil avaldanud kirjutise: Hanna Wass. Julge kirik areneb.
Kirjutaja hakkab kaugelt peale, rääkides Martin Lutheri haamritööst 1517. aastal, mis kiriku lõhenemiseni välja viis. Sealt juhib ta juttu suunas, et Soome evangeelne luteri kirik on praegu väga keerulises seisus.
„Sotsioloog Veli-Matti Salminen nendib /…/, et kiriku tüüpiline suhtumisviis [ühiskonnas valitsevatesse väärtustesse] on Soomes olnud passiivne konservatiivsus.“
Wass seletab, et traditsioonilise kapitali ja töö vastuolu kõrvale on ühiskonnas tulnud sotsiaalse identiteedi ja kultuuritraditsioonide probleemid.
Mäletan, et kümmekond aastat tagasi käiski kõva vaidlus: kas õppeaasta lõppedes tohib koolis ikka laulda Suvekoraali, mis kuulub Soome kultuuritraditsiooni hulka peaaegu sama lahutamatult kui luterlik kirik ise. Et järsku muslimilapsed solvuvad. Praegu on Haridusministeerium siiski lubanud vana kombe jätkamist.
„Samasooliste laulatamine on kujunenud kõige lõhestavamaks kõneaineks. Selle vastased püüavad vaidlustada küsimuse poliitilist mõõdet ja üle kanda seda kiriku õpetuse pädevusse. Nende meelest ei tuleks probleemi hinnata inimõiguste, võrdõiguslikkuse või võrdse kohtlemise seisukohast, vaid kirik peaks võtma oma seisukoha Piiblile viidates, ühiskonna survet ja seadusi arvesse võtmata.“
Mais korraldatavaks kirikukonverentsiks on Soome piiskopid esitanud otsuse projekti, mille järgi pastoritel oleks vabadus endal valida, kas nad on nõus samasoolisi paare laulatama või mitte. Praktikas tähendaks see, et kirikul on ükskõik, kas samasooliste abielu tunnustada või mitte, mõlemad oleksid korrektsed lahendused. Kas mingit veel skisofreenilisemat ideed on võimalik välja mõelda, seda mina öelda ei oska.
„Need, kes samasooliste paaride laulatamist toetavad, mõistavad, et ristiusu olemus on dünaamiline ja see kohustab seda uuenema nii, et iga inimest koheldaks võrdväärsena ja ainulaadsena, valitsegu ühiskonnas millised tingimused tahes.“
Artikli lõppjäreldus on selline:
„Kui kirik ei suuda värskendada oma arusaamu õiglusest ja võrdõiguslikkusest, kaotab ristiusk oma sügavaima olemuse radikaalse vastukultuurina.“
Oleksin ma seda lugedes kohvi joonud, oleks kohv mul kindlasti kurku läinud. Mida siis kirjutaja meelest kujutas endast Päivi Räsäneni sirgeselgne käitumine olukorras, kus teda aastaid kohtuinstantsides väntsutati ja riigiprokuröri eestvõtmisel taga kiusati – süüdistusena pelk Piibli homosuhteid puudutava teksti tsiteerimine? Kiriku väljapaistva esindaja poolt see oli just radikaalne vastupanu ühiskonnale vägisi peale pressitavale pedendusele.
Igatahes leiab kirjutaja, Martin Lutherilt endale sobival viisil toetust otsides:
„Luther sõnastas 500 aastat tagasi oma teesid olukorras, kus kirik tema arvates polnud suutnud jääda ustavaks ristiusu kõige põhilisemale sõnumile /…/ Oma õpetust järgiv kirik võtab iga laulatatava avasüli vastu. Peaks vist nõudma uut reformatsiooni, et meie rahvakirik leiaks endas taas julgust kasvada koos ülejäänud ühiskonnaga.“
Artikli kirjutaja on Helsingi ülikooli politoloogiateaduskonna asedekaan ja Helsingi Toomkiriku koguduse nõukogu liige. Tuletan lugejatele meelde, et sama ülikooli teoloogiateaduskond andis möödunud aastal Greta Thunbergile audoktori tiitli…
Paul Oja Soomest