Taasiseseisvusaja alguse džunglikapitalistlik omandireform — inimesed loodavad siiani õigluse taastamisele

Paljud inimesed mäletavad 1990. aastaid, mil põllumajandus- ja omandireformi käigus heastati inimestele okupatsiooniajal tehtud ülekohus, kuid varakapitalistlikus ühiskonnas tõi see paraku kaasa tohutult “ärastamise” juhtumeid.

Lisaks maade ja talude tagastamisele jaotati inimestele ka ühismajandite ehk kolhooside vara, kuid just seal toimuski suurem osa džunglikapitalistlikest seaduserikkumistest — parema tüki kollektiivsest varast said need inimesed, kes olid nõukaajal kolhooside eesotsas. Nad olid kõigega paremini kursis, neil oli võimalik mängida erastatava vara väärtusega, varem kohale jõuda — ja muidugi olid kolhooside esimehed ja tippametnikud teistest jõukamad, neil oli võimalik vara endal ära osta, selle asemel, et see osakutena lihtkolhoosnikele jaotada.

Tavalised inimesed jäid asjadest kõrvale, neil puudus info toimuvast, nad ei teadnud ei varade väärtusest ega erastamiste-kompenseerimiste kulgemisest — sageli jõudsid nad kohale siis, kui enam midagi võtta polnud. Ja 1990. aastad, eriti selle algus, polnud aeg, mil riiklike süsteemide kaudu õiglus paika panna.

EKRE fraktsiooni pöördus üks inimene, kes on kogu oma elu püüdnud korda ajada ühe väidetava “ärastamise” tagajärgi, taastamaks õiglust — ja seda teeb ta suurema seltskonna nimel, kes ikka veel usuvad, et Eesti on õigusriik. Nad loodavad ikka veel, et saavad omandireformi reservfondist kompensatsiooni selle vara eest, millest nad 1992. aastal ilma jäeti — nende hinnangul just “ärastamise” tõttu. Seetõttu ei saanud need inimesed ka luua tootmistalusid, sest tehnikat lihtsalt polnud.

Olemasolevate dokumentide seas on mitme talu pöördumised Rapla maakonna Lokuta reformikomisjoni poole, kus küsitakse, millal saab tagasi ühistatud vara; samuti Lokuta Põllumajandusreformi komisjoni protokoll selle kohta, et “läbi vaadanud talunike P. Petersoni, V. Langovitsi ja H. Ranna avalduse ühistatud vara tagastamise kohta, leiab komisjon, et kuna Lokuta Ettevõtjate Liidul kui Lokuta kolhoosi õigusjärglasel ei ole loomi ega muud vara, siis ei ole praegusel momendil teile võimalik seda vara tasuda naturaalselt” 18. augustist 1992. aastal.

Veel on olemas talunike koosoleku protokoll 22. oktoobrist 1992, kus päevakorras on tasuta ära võetud talupidajate vara tagasisaamise arutamine, koosolekust osavõtjaid 30. Nenditakse, et välja on makstud väike osa kompensatsioone, Lokuta kolhoosi ühisvara maksumus on liiga odavaks hinnatud, varad on sattunud võõrastesse kätesse, kolhoosi õigusjärglane Ettevõtete Liit on need aktsiaseltsidesse kantinud, abi otsitakse vallavalitsuselt ja reformikomisjonilt.

Koosoleks otsustas pöörduda Kehtna vallavolikogu poole nõudmisega tühistada Lokuta kolhoosi erastamisega seotud otsused, kuna sellega on kahjustatud kolhoosi asutajaliikmete ja kolhoosi töötajate huve, ning mittetühistamise korral lubatakse pöörduda kohtu poole. Lisatud on ka nimekiri “Põhivahendite müük aktsiaseltsile “Tavex”, kus on kirjas üle 40 tehnikahendi bilansiline maksumus ja jääkmaksumus ehk müügihind. Inimeste arvates olid jääkhinnad liiga madalaks tehtud, et asjapulgad nad odavalt kätte saaks, ennekõike aga on need varad minema kanditud.

Kahjuks on tegu 26 aasta taguste sündmustega, inimesed, kellele on liiga tehtud, on ka ise passiivsed olnud ja ilmselt on õigluse taastamiseks palju toiminguid tegemata jäänud. Vähemalt EKRE fraktsiooni antud dokumentide alusel ei saa mingeid juriidilisi hinnanguid anda, täpsemini, dokumentatsioon on liiga puudulik, ja saadikutel pole konkreetse juhtumiga tegelemiseks volitusi, aega ega võimalusi – pealegi on selliseid juhtumeid üle Eesti sadu. Tegu on probleemiga, mis sarnaselt sundüürnike probleemiga vajab kogu ühiskonna ajas tagasi minevat seisukohavõttu, milleks praegu ei näi peale kannatanute kellelgil huvi olevat.

Karta on, et see inimeste lootus ja ootus jääbki unistuseks — riigivõim on juba pikki aastaid liikunud eemale nii õigusriigist kui ka okupatsiooni tagajärgede likvideerimisest ja hüvitamisest. Selleks, et ära klaarida neid asju, millega on inimestele taasiseseisvuse algaastatel liiga tehtud, on vaja uut Laulvat revolutsiooni ja suveräänsuse järjekordset taastamist – eelmise ärkamisaja on nomenklatuur ära kägistanud.