07.02.2022
Mustlaste lipp
Hiljutistel meeleavaldustel mõnede osalejate rinnale kinnitatud kollase Taaveti tähe kujuline märk kirjaga „INIMENE“ on sõja ajal hukkunud juutide mälestamine ja soov, et sellised tragöödiad ei korduks, sest nad alati algavad inimõiguste piiramisest, vaba sõna kriminaliseerimisest ning pealekaebajate riigistamise seaduste vastuvõtmisest, nagu toimubki praegu Eestis.
Mõned siinsed juutidest aktivistid tahaksid monopoliseerida nii oma rahva ajaloolisi kannatusi kui ka Taaveti tähte, apelleerides sellele, et antud sümbolit ei tohiks teisest rahvusest inimesed oma õiguste eest võideldes kasutada. Meeleavaldajaid, kelle hulgas oli kindlasti ka neid juute, kes ei tõmba enda ja teiste rahvuste vahele eraldusjoont, süüdistati küll küünilisuses, küll holokausti ohvrite mälestuse rüvetamises. Heade inimeste aadressil, kes ei ole teinud mitte midagi seadusevastast, sellised asjad kõlama ei peaks. Ei tasu hinnata teisi oma rikutuse tasemel.
Taaveti täht on pronksiajast tuntud internatsionaalne sümbol ja niivõrd iidsete sümbolite eksponeerimist ametlikult kooskõlastatud üritustel demokraatliku Eesti seadused ei keela, ja meil pole veel suletud anklaave, kus valitseksid teiste kultuuride eelarvamused, reeglid ja arusaamad. https://uueduudised.ee/uudis/eesti/suvalise-mtu-juht-ei-saa-monopoliseerida-pronksiaja-internatsionaalse-sumboli-kasutamist/
Eestikeelses meediaruumis on antud olukord juba läbi arutatud ja pinged maas, kuid siinses venekeelses meedias jätkub see arutelu üsna agressiivses toonis, kusjuures sellest võtavad osa ka küllaltki tuntud ja eesti keeles tunduvalt vaoshoitumalt väljenduvad ning enamasti ikka muudest asjadest rääkivad ajakirjanikud ja ühiskonnategelased. Need aabitsatõed ja lahtistest ustest sissemurdmised on parimates Kiseljovi TV traditsioonides.
Mida me peaksime tegema või mida ei peaks tegema? Meie jaoks pole see mingi küsimus: peame olema oma õiguses kindlameelsed, austama teisi ja pidama kinni seadustest. Alati leidub keegi, kellele mõni täiesti seaduslik ja heatahtlik asi mitte ei meeldi, kuid see pole meie probleem. Me oleme oma kodus.
Kuid on olemas ka teisi värve ja sümboleid: näiteks kuldne või punane ratas. Paljud rahvad elasid üle oma holokausti, nende hulgas ka mustlased. Kui te panete rinnale selle märgi, mälestate ka neid. Kinnitage rinnale mõlemad.
Aastatel 1936-1945 hävitasid natsid üle 50% Euroopa mustlastest, mõnes riigis kuni 90%. Euroopa kollektiivne mälu osutus selle rahva tragöödia suhtes holokaustiga võrreldes üllatavalt lühikeseks. Saksamaa maksis juutidele reparatsioone ja maksab muidki hüvitisi, kuid mustlased ei saanud mitte kui midagi. Aastakümneid eitati mustlaste hävitamise rassistlikku iseloomu, väideti, et nende elajalik mõrvamine surmalaagrites ja surmaeskadronide poolt (kõik teele jäänud mustlaslaagrid hävitati viimse inimeseni) oli provotseeritud mustlaste asotsiaalsuse ja kriminaalsusega. Kõigil Saksamaa poolt okupeeritud territooriumidel väljastati ellujäänud mustlastele rassilised isikutunnistused ja nad pidid kandma tunnuskäepaelu sõnaga „Zigeuner“ ehk „mustlane“.
Nad ei tohtinud siseneda ühiskondlikku transporti, minna haiglasse, kooli ja isegi laste mänguväljakule. Nad ei tohtinud külastada baare, kinomaju ja kauplusi. Oli keelatud rentida mustlastele pinda ja olemasolevad rendilepingud tuli koheselt tühistada.
Mustlastüdruk Johanna Schmidt oli kõigest 12-aastane, kui doktor Mengele esitas Auschwitzi surmalaagri juhtidele kirjaliku nõudmise (leitav internetis), et talle toodaks Johanna pea. Laps suri „meditsiinilise eksperimendi“ käigus 06. juunil 1943. aastal.
Aga mustlasi keegi ju ei mälesta. Ei filmita filme, ei lavastata teatrinäidendeid, ei tähistata nende tragöödia päeva. Nende genotsiidi ei märgata, sest meie maailmas on alati võrdsematest võrdsemad ja kannatanutest kõige rohkem kannatanuid.
Ivan Makarov