Ilmad on soojaks läinud ja peale minu eelmise loo ilmumist sulaski lume alt välja nii mõndagi uut ja huvitavat.
Vaatame siis mõnda punkti, mida plaanitakse, lähemalt.
Koolitundide algus kell üheksa. Ministeeriumi põhjendus – positiivne mõju õpilaste vaimsele tervisele, käitumisele ja õpitulemustele. Ilmselgelt ei ole ministeeriumi ametnikud taaskord suurlinnadest kaugemale vaadanud. Maal on teadupärast ühistranspordiga nukrad lood, seega lapsed sõltuvad suures osas vanemate transpordist. Keegi ei hakka muutma bussiliine, sest maal elav tööline peab ikka endiselt kella kaheksaks tööle jõudma. Mis on tulemus – lapsed ärkavad endiselt sama vara, tulevad kooli sama vara, aga selle asemel, et alustada õppetööga, istuvad nutiseadmetes või mõtlevad muid “põnevaid” tegevusi välja.
Mis saab nendest peredest, kellel käivad lapsed nii koolis kui lasteaias? Kui seni õnnestus vanematel transpordil kooli ja lasteaia algusaegu ühildada, siis uuest aastast osutub see võimatuks või saab rikutud ka lasteaia päevarütm. Kui midagi muuta, tuleb vaadata tervikpilti. Ministeeriumi tasandil ei tohiks sellist jama korraldada.
Jalgsi käimise koolitee ei tohi olla pikem kui kolm kilomeetrit. Siin tuleb välja, et määruse koostaja ei vaata linnast kaugemale. Miks ei ole võetud arvesse ühistranspordi/koolibussiga liikumise ehk siis kogu koolitee ajalist kestvust? Näiteks maal elav laps kõnnib kilomeetri bussipeatusesse, seejärel sõidab 45 minutit mööda külateid koolini või siis kõnnib (ilusa ilma korral saab ka ratast kasutada) hommikul 2 kilomeetrit, et jõuda kell 7.15 väljuvale bussile, jõuab 7.50 kooli juurde ja nüüd siis ootab veel tund aega tundide algust. Kas tõesti peavad kõik Eesti pered kolima linna? Valitsus räägib julgeolekuohust, aga ise, tappes elu maal, suurendab seda järjepidevalt.
Nõue, et kohalik omavalitsus peab korraldama lapse transpordi kooli ja tagasi, on taaskord iseomane meie valitsusele. Kohalike omavalitsuste rahakott on niigi õhuke, lisakohustusi tuleb aina juurde ja juurde, vahendeid aga ei kuskilt. Eriti just maapiirkondade inimesed võiksid sügisel meeles pidada, kelle süül elu üha raskemaks muutub.
Koolihoovi muru peab olema niidetud, et lapsed ei komistaks ega leviks puugid ning uksed ei tohi sulguda nii, et sinna võiksid näpud vahele jääda. Trepil peab olema käsipuu mõlemal küljel.
Ilmselt on maalapsed kuidagi teistmoodi arenenud, sest suudavad isegi heinamaal joosta ja komistamata mängida, rääkimata muruga kaetud aladest (ÕS 2018: Muru: maad kattev madal tihe rohi). Teadupärast toituvad puugid lisaks suurematele loomadele ka näriliste ja maalt toitu otsivate lindude verest, seega ka levivad ja liiguvad nende kaudu edasi. Ka minu lapsed on linnast, niidetud muruga pargist puugi saanud, aga maalastena on nad harjunud end suveperioodil rohkem jälgima. Äkki oleks viimane aeg õppida loodusega koos elama?
Uste ja näppude jutt tundub ka kuidagi väga kahtlane. Mina ei tea mitte ühtegi juhtumit, kus ukse automaatsulguri tõttu oleks mõnel lapsel näpud ukse vahele jäänud. Praegused sulgurid töötavad väga mõistlikult ja ka oma lapsepõlvest, kui uksed sulgusid vedruga, ei mäleta ma selliseid juhtumeid.
Kas tõesti ei ole ametnikel muud teha või ongi pealinna lapsed läbinud suuremat sorti taandarengu – uksi ei osata kasutada, ei teata, kuidas treppidel liikuda? Mind on maast madalast õpetatud, et treppidel ei joosta ja mängita, seda teadmist annan ka mina edasi. Kui mitu õnnetust on trepil juhtunud sellepärast, et trepil ei ole mõlemal küljel käsipuud? Kaotame käitumise ja hoolsuse hinded ning hakkame tegelema sellele järgnevate probleemide lahendamisega!
Kas tõesti on terve mõistus kadunud ja elementaarsed asjad tuleb määruse tasemel kirja panna? Kindlasti ei kavatse EKRE sellise suundumusega nõustuda – terve talupoja mõistus on see, mis on eestlasi ajast-aega edasi viinud. Lastele tuleb koolis õpetada elulisi oskusi. Kui vaja, siis ka trepil liikumist, mitte mingit jama 22-st erinevast soost!
Taavi Duvin
EKRE Jõgeva valla oskaonna esimees