10. oktoobril lõpeb Toomas Hendrik Ilvese ametiaeg presidendina. Hea oleks, kui see lõpeks väärikalt, sest paari viimase aasta jooksul toimunu on põhjustanud palju kahetsusväärset segadust. Ilvese elu varasemad teened on positiivsed nagu töö raadiojaamas “Vaba Euroopa”, Tiigrihüppe programmi käivitamine, samuti välisministri ja hilisema Europarlamendi liikmena ettevõetud sammud Eesti julgeoleku kindlustamisel ning Eesti tutvustamisel maailmas. 2006. aastal toetasid väga paljud Ilvese presidendikampaaniat. Tagasivalimisperioodil aga tekkisid probleemid, mis aina kuhjusid. Paari viimase aastaga on nii mõnigi kord tekkinud küsimus “mis siis õigupoolest toimub?” Tahaks mõned asjad selgeks rääkida ning seda eesmärki käesolev artikkel täidabki.
Olukorrast Eestis ja Euroopas
Viimase 15 aastaga on Eesti paraku järjest enam kõrvale kaldunud 1992. aasta ideaalidest. Vabaturumajandus, mis meile seni palju edu ja rahvusvahelist tunnustust tõi, on järjest enam asendumas riigikapitalismiga ja kõigist töökohtadest pea pooled on avalikus sektoris, mis pole küll arenenud turumajandusega riigi tunnuseks. Demokraatlike tavade rakendamise asemel võimutsevad sellised ringkonnad, mis jõhkralt oma “tõde” tervele ühiskonnale peale suruvad ega pea enamuse tahet millekski. Selliste ringkondade poolt esitatud nõue “vihakõne” kriminaliseerimiseks teeks lõpu ka vabadusele- väärtusele, mille nimel 25-30 aasta eest kas vahetult või vähemalt ülekantud mõttes barrikaadidel seisime. Muidugi on sellised asjad tekitanud raevuka vastureaktsiooni.
Viimase aja sündmused ongi paraku näidanud, kuidas nii “sallijate” kui “vihkajate” ühiste jõupingutustena üritatakse Eesti riiki lõhki rebida (ja samasugused protsessid toimuvad kõikjal Euroopas). Sellepärast ei julge paljud pagulaste-sissetungijate teemal isegi sõna võtta, sest kardavad ühe või teise poole fanaatikute tule alla sattuda. Meelevaldselt seotakse kokku asju, millel üksteisega tegelikult üldse pistmist pole. Piisavalt palju on neid, kelle arust tähendab NATO toetamine või ka lihtsalt Venemaa sõjapoliitika vastasus ka “multikulti” toetamist ning vastupidi. Massiimmigratsiooni vastaseid sõimatakse Vene-pooldajaiks ning hirmutatakse laest võetud väitega, nagu paneks nende tegevus ohtu meie liitlassuhted NATOs.
1990. aastate esimesel poolel omaks võetud rahvusriigi kontseptsiooni püütakse juba lausa kahelt poolt lammutada. Üks lammutajate grupp vaatab loomulikult Moskva poole ja eitab põhimõtteliselt tänast Eesti Vabariiki selle õiguslikus järjepidevuses, olles end kogunisti meie õigussüsteemistki “lahti sidunud”. Ent paari viimase aastaga on järsult aktiviseerunud teinegi lammutajate grupp. See on oluliselt kavalam seltskond. Formaalselt tunnistab ta Eesti Vabariigi õiguslikku järjepidevust, ent tegelikkuses viib ellu sedasama Moskva-meelset poliitikat. Sümptomaatilised on mõne “sõbraliku Eesti“ aktivisti jahmatamapanevad märkused, et Eestis rikutakse endiselt vene vähemuse inimõigusi ning paljudele neist pole ikka veel antud Eesti kodakondsust.
Mis puutub Euroopa Liitu, siis selle kohta ennustati juba 25 aastat tagasi, et Euroopa Liit areneb esmalt liitriigi suunas ja lõpuks võib seda valitsema hakata diktaator. Sellest ka küsimus – kas Euroopa Liit annab oma liikmeile rohkem vabadust kui NSV Liit? Praegu olemegi silmitsi juba liberaalfašismi tõusuga – milleks muuks saab nimetada tervet mõistust eitavate ideede jõhkrat pealesurumist ning nende kaitsmist administratiiv-justiitsterroriga?
Veel tasub meenutada tähelepanekut 1991. aasta augustiputši ajast: “Läänt juhivad tehnokraadid“. Ka siis avaldasid nad kõigepealt lootust, et uus valitsus ikka täidab juba sõlmitud lepinguid! Täpselt sedasama näeme tänapäevalgi. Samad ringkonnad, kes on kurikuulsate “banaanikõveruste standardite” ja Nord Streami taga, mahitavad ka massimmigratsiooni.
Venemaa näitel näeme väga hästi, mis toimub. Seal on tõesti loodud erakordselt rafineeritud süsteem rahva rõhumiseks. Aga vaatleme nüüd Venemaa olusid ja võrdleme mõttes, kas ja kui palju erineb Venemaa mõnest meile lähedasest rikkast riigist. Massirepressioone, nagu Stalini ajal enam pole. Tegutsevad erinevad parteid. Äri saab samuti ajada ja välismaal käia ka. Isegi internetti saab kasutada. Kuid vabadusest pole Venemaal õieti midagi järel. Kõik kardavad. Täpselt, nagu Miloševichi aegses Jugoslaavias. Kui kellegi jutt võimulolijatele ei meeldi, võidakse kallale saata kas maksupolitsei või hoopis mingid suvalised “kandid”. Võidakse ka lihtsalt maha lasta (nagu juhtus ajakirjanik Anna Politkovskajaga 2006. aastal) või polooniumiga ära mürgitada (nagu juhtus endise FSB töötaja Aleksandr Litvinenkoga samuti 2006. aastal). Tšetšeenide liidreid on väga palju kõrvaldatud. Meie Eston Kohveri röövimine siitpoolt Eesti piiri aga näitab, et kaitstud pole ka välismaalased, isegi mitte jõustruktuuride esindajad. Tavakodanikul oleks mõistlik ilma väga tungiva vajaduseta Venemaast kaugemale hoida. Mine tea, mis eesmärgil võidakse samuti kinni nabida ja kes teab, kas kodumaale enam kunagi lastaksegi, nagu juhtus ühe Eesti ettevõtjaga.
Mulle oli juba siis selge visioon, et “äärmuslik demokraatia ja vabaduse tagaajamine viib lõpuks just demokraatia ja vabaduse kadumiseni”. Sellega sai silmas peetud tollal USA-s pead tõstnud poliitkorrektsuse kampaaniat, samuti piinliku täpsusega kõikvõimalike vähemuste õiguste eest hoolitsemist, isegi kui see tegelikult üldse vajalik polnud. Ka teine näiliselt väga äärmuslik, ent ometi realistlik mõte “Iga rahvas peaks oma asjadega siiski omal maal hakkama saama ja mitte trügima suurte hulkadena kuhugi teise riiki elama” pärineb tollest ajast – silmas pidades nii siinseid muulasi kui ka Lääne- ja Põhja-Euroopa sisserändajaid väljastpoolt Euroopat.
Praegu on asjad meil niikaugele läinud, et tekib juba küsimus – kellel on suurem moraalne õigus otsustada Eesti riigis toimuva üle – kas neil, kes vahetult osalesid mingil moel EV taastamises kas Eesti Kongressi või 1992. Riigikogu ja presidendivalimiste kaudu või neil noortel, kel midagi sellist ette näidata pole, aga kes oma jutu järgi olevat justkui rohkem maailma näinud? Viimased tahavad esimesi kuulutada “sallimatuteks” ja nad riigijuhtimisest kõrvaldada. Vaat see küll läbi ei lähe! Sest kas tõesti keegi mõtleb tõsiselt, et EV taastajad (sh. põhiseaduse autoridki!) “ei mõista euroopalikke väärtusi”?Paratamatult tekib paralleel kultuurirevolutsiooni aegse Hiinaga, kus hungveipingid oma suva järgi õpetajaid ja üldse intellektuaale mõnitasid (sest nood ei mõistnud õieti kommunistlikke “väärtusi”) ning andsid neid “kompetentsete organite” kätte.
Solidaarsusest ja õiglusest
Igal juhul tuleb kaitsta kindlalt oma rahvuslikke huve ega alluda ka mõne suure EL liikmesriigi poliitikute väljapressimistaktikale. Nt. on president Ilves mitu korda maininud Itaalia peaministri vihjet, et kui endised sotsmaad ei taha “solidaarselt” osaleda pagulaste vastuvõtmisel, siis võidakse karistuseks vähendada EL fondidest jagatavaid vahendeid vms. Selle peale peaks hoopis küsima, et miks Itaalia ei valva EL välispiiri Vahemerel? Veelgi enam, miks Itaalia käib Liibüa rannikul võõrastes territoriaalvetes migrante korjamas, et need siis hiljem mööda teisi liikmesriike laiali jagada. Kui Itaalial on teatud raskusi probleemide lahendamisel, võime pakkuda oma abi. Seda küll rohkem piiri valvamisel või majanduspagulaste tagasisaatmisel. Kahtlemata on Läti, Leedu, Poola jt. valmis samuti osutama Itaaliale samasugust abi. Solidaarsus tegelikkuses oleks just see, aga mitte oma riikide võõraste massidega üleujutamine.