Taavi Pärtel: sõjast ja rahust ehk kes siis ikkagi kellega sõdib?

Viimased kaks aastat on iga natukese aja tagant kas peaministri kohusetäitja või mõni suvaline valitsusmeelne propagandist kuulutanud, et Eesti olevat sõjas. Nüüd on Tallinna „mägedele“ ilmunud juba suured plakatid sellest, kuidas võiksid ümberringi asuvad majad näha välja päris sõja korral. Meie majanduse ja elukeskkonnaga praegu toimuvat vaadates jääb samuti mulje, et sõda käib siin juba pikemat aega. Mis siis tegelikult toimub?

Sõda, mida pole

Esmalt tuleb endale selgeks teha see tõsiasi: Eesti EI OLE sõjas!

Sest mingit sõjategevust ju Eestis pole. Eestit pole vähemalt sel kümnendil keegi rünnanud ja pole ka Eesti riigina ise kellelegi sõda kuulutanud. Mistahes argumendid, nagu tähendaks raha ja isegi relvade saatmine Ukrainale sealses sõjas osalemist, ei ole tegelikult pädevad.

Niisuguseid olukordi on ju varemgi olnud, kus sõjas ametlikult mitteosalev riik on ühele sõjas osalevale riigile relvi saatnud. Esimesena meenub kahtlemata USA massiivne abi Suurbritanniale juba enne Pearl Harbori rünnakut. Franco-aegsest Hispaaniast läks hiljem Saksamaa poolel sõtta koguni terve „Sinine Diviis“, kuigi Hispaania jäi kogu maailmasõja ajal ametlikult erapooletuks. Talvesõja ajal sai Soome nii Rootsist kui mujaltki relvastust – ehkki ebapiisavalt, nagu nüüd Ukrainagi saab. Ka meie oma Vabadussõja ajal olid Briti sõjalaevad kohal, ainuüksi nende kohalolek hirmutas pealetungivaid punavägesid päris tuntavalt.

Ei võta ka valitsus ise oma sõjahüsteerilist retoorikat tõsiselt. Sest kui sõjaohtu võetaks Stenbocki majas reaalsena, oleks suhtumine riigikaitsesse 180 kraadi teistsugune. Eesti kui potentsiaalne rinderiik peaks ju praegu välkkiirelt soetama relvi ja laskemoona, ehitama kiirkorras varjendeid, rajama hädaolukorraks iga vähegi olulisema asula juurde toidu-, ravimi-, kütuse- ja muu hädavajaliku ladusid, koostama tegevuskavasid elektri-, vee-, gaasi jne. võrkude kiireks töökorda seadmiseks nende purustamise korral jne.

Mitte midagi sellist ju praegu ei toimu. Kui Poola eelmine, rahvuslik valitsus ja teisedki riigid nõudsid enne oma relvastuse Ukrainasse saatmist asendust, et kaitsevõimet mitte nõrgendada, siis Kaja Kallase valitsused pole seda teinud. Niisugune poliitika on ülimalt vastutustundetu ja ka rumal. Strateegiamängudestki saab ju väga kiiresti teada, et:

1) vastane otsib alati nõrgimat lüli ja

2) neid alasid, kuhu saab eriti just maad mööda kiiresti sisse tungida, ei tohi mingil juhul kaitseta jätta, NATO jaoks ongi terve Eesti riik käesoleval juhul just selline piiriäärne ala.

Sõda, mis päriselt toimub

Ometi üks sõda Eestis siiski käib ja see sõda on juba üle kolme aasta kestnud. Sõda, mida Reformierakond Kaja Kallase fanaatilisel juhtimisel ja oma erinevate satelliiterakondade kaasabil kogu eesti rahva vastu peab. See sõda on meile kõigile juba praeguseks tekitanud kohutavat kahju – kiire vaesumise näol. Praktiliselt juba iga päev tuleb uudiseid mõne ettevõtte või isegi kultuuriasutuse tegevuse lõpetamisest. Lisaks on riiki tulnud ka üle 100 000 ukrainlase või Ukraina venelase, kelle peale kulub samuti ohtralt ressursse.

Valitsuse mureks on samal ajal hoopis „maksuküüru“ taolised pseudoprobleemid. Maksude langetamise asemel, mis aitaks päris kiiresti riigikassat täita, hakatakse makse hoopis tõstma ja automaksu näol koguni uusi makse kehtestama. Demokraatlik valitsemine on juba asendunud autoritaarse valitsemisega, mida tõestasid mitmed jõukasutamised meeleavalduste vastu ja plaanitav tsensuuri sisseviimine koos administratiiv-justiitsterroriga.

Siinkohal ei saa märkimata jätta, et seltsimeeskond nimega KOOS käitub samuti Reformierakonna hääletoruna, kuigi on pealtnäha justkui temaga vihases opositsioonis. Sest kui Kaja Kallas oma sabarakkudega püüab igal võimalusel tõestada, et majanduskriisi põhjuseks on sõda Ukrainas, siis need „koos“-seltsimehed väidavad täpselt sedasama! Vahe on vaid selles, et nende väitel saabub kohe õnn meie õuele, kui „sõlmitakse rahu Eesti ja Venemaa vahel“, mis lõpetavat ka majanduskaose. Ükski täie aruga inimene küll seda uskuda ei saa. Kui pole sõda, siis mis rahu sõlmida üldse saab?

Majanduskriis algas mäletatavasti hoopis elektrihinna hüppelisest kasvust suve alguses 2021, kui veel mitte mingit suurt sõda Ukrainas polnud. Järsult kallinesid siis ka gaas ja autokütused. See käivitas kiire inflatsiooni, mis on olnud Euroopa suurimaid ja mis on meid praeguseks juba pea 40% vaesemaks teinud (meenub juba 90-ndate esimene pool, mil kroon odavnes samuti mitukümmend protsenti aastas). Niisugune pöörane inflatsioon tähendab, et tootmine muutub palju kallimaks ja sellepärast panevadki nii kodumaised ettevõtted kui ka välismaiste ettevõtete filiaalid siin järjest uksi kinni.

Meie rahvuslik majandus on niigi nõrgavõitu, sest Reformierakond oli juba varem 17 aastat võimul olles looderdanud. „Küll turg paneb asjad paika,“ pasundati igal võimalusel ja samal ajal sokutati omad inimesed igale poole, kus sai hõlptulu teenida. Nüüd siis see “turg panebki tõesti asjad paika”, sest inimesed kaotavad järjest oma niigi küsitava tasuvusega töökohti ja riigikassasse laekub makse järjest vähem. Seda probleemi üritatakse nüüd juba jõuvõtetega ehk suure maksuterroriga lahendada, mis ajab asja veelgi hullemaks.

Suure sõja puhkemine Ukrainas on küll majanduskriisi võimendanud, ent pole kaugeltki selle peamine põhjustaja. Kurja juureks on ikkagi Euroopat haaranud R O H E H U L L U S, mitte sõda Ukrainas! Just arulage võitlus fossiilkütuste ja isegi tuumaenergia vastu – rääkimata ahjuküttest ja isegi lihasöömisest – on Eestiski tekitanud olukorra, kus elektrit napib, ehkki põlevkivi on maa all veel külluses. Kui energia on kallis, on ka tootmine kallis, konkurentsivõime madal ja töökohad muudkui kaovad. Utoopilised jutud „15-minuti-linnadest“, 3-D-prinditud toidust ja muust ulmest panevad selles seisus… mida iganes tegema, mitte rõõmustama.

Ent seda muidugi ükski valitsuse propagandist tunnistada ei taha. Vastuseks igale tervest mõistusest lähtuvale ettepanekule kuuleme neilt vaid selliseid valelikke standardvastuseid:

Ei saa – Putin peab sõda!

Ei tohi – Euroopa Liit ei luba!

Ei ole vaja – sest Kaja vanemad ju ei vaja abi!

Täiesti kindel on see, et meie toimetulekuprobleemid ei lõpe enne, kui see kriminaalsete mõõtmeteni paisunud rohepööre pole ära lõpetatud või vähemalt pausile pandud. Naiivne oleks uskuda, et isegi Ukraina sõja kinnikülmutamine midagi muudab. Ei muuda – Euroopa saaks siis vaid oma enesehävituslikku rohepööret rahus jätkata ning Kreml saaks suure osa Ukrainast endale. Majanduse allakäik siinpool Peipsi järve jätkuks endise hooga ning ka reaalne sõjaoht ei kaoks kuhugi. Vaid oravluse või „koos“-seltsimeeste kummardajad saavad muud väita.

Nad ongi igas mõttes „sama rubla kaks külge“ (kui Urmas Reitelmanni väljendit kasutada). Nende retoorika on hämmastavalt sarnane, kuigi vastandmärgiline, nagu eespool sai kirjeldatud. Valitsuse kõigil osapooltel on niikuinii Venemaaga mingi äriline seos, rääkimata ideoloogilisest seosest – ühine viha rahvuslike aadete vastu (vt. ka https://uueduudised.ee/arvamus/taavi-partel-liberaalne-front-on-alati-ajanud-kahepalgelist-vene-poliitikat/).

Mitte mingit kriitikat ei kannata EKRE süüdistamine “sõjahüsteeriaga kaasaminemises”. Lähtugem reaalsusest – EKRE ei suudaks sõda Ukrainas mitte mingi nipiga ära lõpetada, see teema sõltub puhtalt suurriikidest. Pealegi kipuvad kriitikud ära unustama, et EKRE pole praegu võimul, vaid on opositsioonis, kus saab teha peamiselt vaid obstruktsiooni. Isegi, kui EKRE saaks mingi ime läbi võimule, valitseb läänemaailma edasi ikka see sõge liberaalne front, kes vilistaks Eesti mistahes algatused lihtsalt välja.

Rahvuskonservatiivid saavad see-eest kindlalt lubada, et võimule saades lõpeb S I L M A P I LK S E L T ära see sõda, mida reformierakondlikud valitsused juba üle 3 aasta on rahva vastu pidanud. (Martin Helme sõnadega: piir kinni, majandus kasvama, rohepööret me ei tee, sooideoloogia koolist välja!) Samuti lõpeksid ära igasugused jutud sellest, et „Eesti on sõjas“ ja algaks selle asemel reaalne julgeoleku kindlustamine. Sest sõjaoht on kahtlemata silmapiiril olemas ja sellega tuleb tegeleda.

„Rahuvõitlejate“ seisukohad on ka selles mõttes väga reformierakondlikud, et ka poliitoravad eesotsas Kaja Kallase endaga lubasid veel 2020. aastal samamoodi Venemaaga “mitte tüli norida”. See „mitte-tülinorimine“ tähendab tegelikkuses rahvuslike aadete täielikku reetmist – alates Tartu rahu “ebaoluliseks” kuulutamisest kuni meie kui rahvuse ellujäämiseks hädavajaliku keele-, kodakondsus- ja hariduspoliitika lõpetamiseni. Rääkimata sõnavabadusest, mida hakkab siis Brüsseli asemel hävitama Moskva.

Nii et tuleb jääda maa peale ja rääkida asjadest nii, nagu need on: Eesti ei ole sõjas ning hoopis reformierakondlik valitsus peab siin rahva vastu sõda. Vaid nende tõdede tunnistamisel saab hakata seda praegust kobarkriisi lahendama.

Taavi Pärtel