29.09.2025
Palvetav moslem Stockholmis.
Alles nädal tagasi oli veel hämmastavalt soe, isegi ööl vastu 22. septembrit näitas kraadiklaas näiteks Tartus veel 20 soojakraadi. Ilmaennustus aga ütles, et päev hiljem on juba jahe, veel päev hiljem on veel jahedam ning veel päev hiljem on juba täitsa külm, nii et tuleb kütma hakata. Täpselt nii ka läks. Targasti tegid need, kes ei planeerinud järgmiseks nädalavahetuseks enam mingeid tegevusi, mida vaid suvise sooja ilmaga teha saab.
Samamoodi on ka poliitkeskkonnas. Siingi tuleb usaldada neid, kes olemasoleva info põhjal suudavad kokku panna paikapidavaid prognoose.
Kui 2021. aastal kasvas Eesti majandus tänu EKRE osalusel tegutsenud valitsuse õigele maksupoliitikale ja muudele kasulikele otsustele tervelt 8%, võis kaporatuuri abil võimu haaranud liberaalsele frondile ka päriselt tunduda, et nii jääbki ja „suvine ilm“ majanduses kestab edasi. Ainult et just tolsamal suvel 2021 tabas meid šokeeriv elektri- ja kütusehindade järsk kallinemine, mille taga oli kurikuulus rohepööre. Valitsus aga ei võtnud mitte midagi ette ja esitas kaks valeväidet. Esiteks, et tegu olevatki „turumajandusega“ ja teiseks, et „oletegi liiga kaua odavat energiat nautida saanud“.
Rahvuskonservatiivne „ilmaennustus“ ütles juba siis väga täpselt ette, mis juhtuma hakkab – liiga kallid energia- ja kütusehinnad muudavad kogu tootmise konkurentsivõimetuks ning niigi nõrk rahvuslik majandus hävib. Ettevõtted ja kauplused panevad üksteise järel uksed kinni, inimesed kaotavad sissetuleku ja lõpuks ei laeku ka riigieelarvesse enam suurt midagi.
Ehkki tookord valitsusmeelsed lausa irvitasid nende ennustuste üle, ongi täpselt nii läinud. Ka endises Tähtvere vallas (nüüd Tartu linn) lõpetas 2024. aastal tegevuse Rahinge lihatööstus. Aasta varem sulges oma uksed aastakümneid tegutsenud Rahinge kauplus, kus nõukogude ajal isegi jäätist müüdi (mis sel ajal suurtest linnadest väljas asunud poodide puhul väga haruldane oli). Ka siinkirjutaja heade perekonnatuttavate väike bussifirma lõpetas läinud aastal tegevuse. Niisuguseid teateid on viimastel aastatel tulnud kui mitte iga päev, siis vähemalt iga nädal, pahatihti isegi mitu tükki korraga.
Valitsus aga arvab oma ülimas ebakompetentsuses, et kui riigieelarves on süvenev miinus, tuleb makse tõsta ja kehtestada uusi makse. Siingi oleks esmalt tulnud katsetada sellist maksupoliitikat näiteks SimCity mängus, kasvõi selle 30 aasta vanuses versioonis. Juba seal ilmus maksude räige tõstmise korral kohe teade, et linnakodanikud on pahased ning algas massiline „jalgadega hääletamine“. Ärid ja ettevõtted panid oma uksed kinni ning elanikud lahkusid. Ent meie valitsejad pole kas seda mängu mitte kunagi mänginud või arvavad, et päriselus toimib mingi teine loogika. Vaat ei toimi! Maksude tõstmine ajab asja ainult hullemaks ning viib otseteed pankroti suunas.
Samuti on paika pidanud ennustused „odava ja stabiilse“ roheenergia osas. Eriti reljeefselt ilmnes see nüüd kevadel, mil kogu Hispaania ja Portugal korraga pimedusse mattusid. Ei olnud nii, nagu ütles Annely Akkermann, et juba Jumal olla öelnud, et saagu valgus. Saabus hoopis pimedus. Põhjus väga lihtne – juhuenergia ehk päike ja tuul on väga ebastabiilsed energiaallikad. Elektrit on pahatihti kas liiga vähe või liiga palju. Et miljardeid elektriseadmeid mitte läbi kõrvetada, tuleb võrku stabiliseerida ja selleks on vaja kindlamat energiaallikat, sh. ka seda „musta“, näiteks põlevkivi.
Valeväide on ka see, nagu saaks päikesest ja tuulest elektrit „tasuta“. Samamoodi võiks väita, et põlevkivi on ju samuti „tasuta“ olemas, ainult et millegipärast keegi seda ei väida. Nii ühel, teisel kui kolmandal jne. juhul tuleb elekter kuidagi sealt „tasuta“ allikast ikkagi kätte saada ja see maksab igal juhul. Meie tarbijatena maksame samuti selle eest, seda ka siis, kui endal päikesepaneel või mingi tuulik olemas on. Sest tasuta ei anna neid ju mitte keegi.
Omaette teemaks on veel hiigeltuulikud ehk tuugenid. Väiksemate mõõtudega tuugeneid näeb arvatavasti juba igas riigis omajagu. Neile viidates väidetaksegi meile, et tuugenid pole ohtlikud. Paraku tahetakse Eestisse massiliselt püstitada Tallinna teletorni mõõtu tuugeneid. Neist lähtuvast infraheli saab täiesti kindlalt talumatu probleem. Igasugune madalsageduslik müra muudab ju rahutuks. Lisaks veel see, kui päikesepaistelise ilmaga iga mõnekümne sekundi järel vari üle õue või halvemal juhul ka üle toa libiseb.
Sellega seoses meenus kooli ajal kuuldu ühest natside piinamismeetodist. Nimelt pandi inimene toolile istuma ja lasti talle veetilk iga natukese aja tagant pähe kukkuda. Niisugune asi ajab inimese hulluks. Tuugenite varjuterroril on samasugune õõvastav efekt. Ent meie rohehullud valitsejad ja nende propagandistid väidavad ikka sirge näoga, et mitte mingit ohtu ei ole.
Ka riigikaitse ja julgeoleku valdkonnas tegeldakse probleemide eiramisega. Rahvuskonservatiivid on seal koguaeg seisnud tugeva iseseisva kaitsevõimekuse eest. 2019-20 mäletatavasti õnnestus pika pressimise peale vähemalt rannakaitse arendamine läbi suruda, ent õhutõrje lükati „ülikompetentsete ekspertide“ lobitöö tulemusena laualt maha. Ometi näeb juba NATO idee ette, et iga liige panustab esmajoones oma kaitsesse iseseisvalt. Seda on ka Donald Trump koguaeg kõigile meelde tuletanud.
Ent isegi vahetult pärast suure sõja puhkemist Ukrainas teatas „superekspert“ Jürgen Ligi, et pole vaja mitte midagi juurde soetada, sest „meil on liitlased!“ Ka Marko Mihkelson väitis kümmekond aastat tagasi, et pole vaja julgeoleku pärast muretseda – „Eesti on kaitstud“. Tagatipuks on Ukrainale ära antud palju relvastust ning sellele asenduse saamine võib võtta veel aastaid. Ukrainat selline ennastsalgav tegevus küll suurt ei aita, Eesti jääb paraku niimoodi üldse kaitseta. Samal ajal räägivad valitsusmeelsed ka ise, et oleme rinderiik ja eelmise peaministri kohusetäitja väitel juba lausa „sõjas“.
Viimase aja sündmused on juba näidanud, kui hästi „kaitstud“ Eesti tegelikult on. Ajal, mil lubatakse suure suuga Venemaa „põlvili suruda“, räägitakse Peterburi blokeerimisest ja Vene sõjalennukite allatulistamisest, võib siit üle lennata kasvõi terve drooniparv ja keegi isegi ei märka seda. Tartust 50 km kaugusel allakukkunud ja plahvatanud ründedrooni kohta pole endiselt teada, kelle oma see oli ja kust ta tuli. Loomulikult pole Eestil mitte millegagi vaenulikke lennukeid alla tulistada, mis siis veel Peterburi „blokeerimisest“ rääkida. Sest oma õhukaitset ju pole. Liitlased võivad samas oma relvastuse ja kõik üksused igal ajal ka minema viia, kui neid kuskil mujal peaks rohkem vaja minema.
Juba 2021.a. alguses, kui just Reformierakonna saadikute poolt esitati lausa uskumatuid rahvahääletuse ettepanekuid, sai ennustatud, et paljud nendest võivad mõjutada ka Eesti liitlaste suhtumist vähemalt Reformierakonna juhitud Eestisse, kui mitte kogu Eesti riiki üleüldiselt. Mitmed valitsusmeelsed läksid sellepeale nii hüsteeriasse, et blokeerisid siinkirjutaja sellepeale üldse ära.
Lisaks on liberaalse frondi poliitikud süstemaatiliselt tegelenud Eesti suurima liitlase USA igati seadusliku presidendi Donald Trumpi ja tema meeskonna mõnitamise, isegi laimamisega. Samamoodi on rünnatud ka Ungari ja ka Gruusia igati demokraatlikult valitud juhte.
Niisugusel jultumusel on igal juhul tagajärjed ja kui need piirduvad vaid teatud isikute sissesõidukeeluga USA-sse või mõnda muusse riiki, on veel väga hästi läinud. Ent Eesti senised liitlased võivad vabalt oma üksused siit minema viia ja kriisiolukorras ka mitte toetada Eestit ei diplomaatiliselt ega muul moel. On juba märke, et nii võib minna.
Eriti kriitiline on selles osas mõistagi heade suhete hoidmine USA-ga, sest Eestil on USA-d palju rohkem vaja kui USA-l Eestit. Samuti on vaja hoida häid suhteid Gruusia või Ungari taoliste väiksemate riikidega, sest vaid nii saab ühiste jõududega mõjutada ka suuremate riikide poliitikat. Ungari ja Gruusia poolel ongi sellest ilmselt aru saadud ja sellepärast valitseb sealtpoolt Eesti suhtes kõigele vaatamata siiski heatahtlik suhtumine, kuigi siinsete valitsejate tegevus on saanud õigustatult terava kriitika osaliseks.
Rahvusvahelist koostööd eeldavate teemade juures tulebki mõelda polüfooniliselt. Ehk siis tuleb panustada osavale diplomaatiale, ainult et edu saavutamiseks peab diplomaatiat toetama ka jõud ehk iseseisva kaitsevõime olemasolu. Umbes nagu „Viimses reliikvias“ – „hindan teie usku meie pühasse reliikviasse, kuid tunneksin end kindlamalt, kui Tallinnast saadetaks siia ka väesalk“.
Paika on pidanud ka ennustused 2022. aastal alanud massilise immigratsiooni tagajärgede osas. Valitsus paraku ei tea ega tahagi endiselt teada midagi sellest, kes on siiasaabunud Ukraina passidega isikud, rääkimata immigratsiooni piiramisest. Sellele lisaks tahetakse tuua sisse tööjõudu ka Kesk-Aasiast. Kuskilt Aafrika džunglist tulnuidki näeb isegi Tartus juba uskumatult palju. Ukrainlasi või Ukraina venelasi võib kohata ka sellistes kohtades, nagu Vinni.
Suuremates linnades on juba praegu suuri probleeme eesti keelega hakkamasaamisel – varem võis seda vaid Ida-Virumaa linnades juhtuda. Massiimmigratsioon on välja kurnamas meie tervishoiusüsteemi ja koos väärakalt ettevõetud üleminekuga eestikeelsele haridusele praktiliselt õhku lasknud ka meie haridussüsteemi (oma osa on ka ajuvabal sooideoloogial ja muudel absurdsetel teooriatel).
Kõike seda ennustasid rahvuskonservatiivid samuti ette. Ometi pole valitsusmeelsete jaoks immigratsioon probleem – kõik on ju „meie inimesed“! Viienda kolonni teemast ei taheta muidugi midagi kuulda. Siinkohal peab küll ütlema, et parem, kui vähemalt selles osas rahvuskonservatiivsed ennustused realiseerumata jääksid.
Ent sellestki jääb veel väheks. Kellegi „geniaalse“ ideena on välja käidud mõte tuua Tartu vanglasse Rootsist (ja mujaltki) kriminaalkurjategijaid, kuna vangla seisab vaat et tühjana. Võib juba kohe ette ära öelda, et siis on juba aja küsimus, millal Rootsi probleemid ka Tartusse ja kaugemalegi jõuavad (Tallinna päris kindlasti). Sellesama Stockholmi sadama juures, kuhu Tallinnast ja Helsingist laevad saabuvad, võib juba praegu mõnda palvevaibaga moslemit näha. Metroos võib näha ka kõige ehtsamaid musti „tonte“.
Rootsis on massiimmigratsioonist põhjustatud jõuguvägivald juba nii suur probleem, et seda on sunnitud tunnistama ka sealsed riigiametnikud. Meil paraku sellest mitte mingeid järeldusi ei tehta. Väidetakse hoopis, et probleeme ei ole ja ei tule. Sellist juttu võib rääkida ainult täiesti rumal inimene või vaenlase agent. Kui Rootsis on miski suur probleem, siis saab see probleem samasugune ja sama suur olema ka Eestis. Punkt. Vaielda pole siin midagi.
Loomulikult on pidanud paika ka ennustused, mis puudutasid kurikuulsa kooseluseaduse vastuvõtmisele järgnevat. Omal ajal ju Valdo Randpere jt. aktivistid-entusiastid väitsid, et „see ei võta ju mitte kelleltki midagi ära“. Ometi on järgnenud just seesama järjest süvenev surve sõnavabadusele, mida rahvuskonservatiivid juba enam kui 10 aastat tagasi ennustasid. Samuti ongi vikerkaareaktivistid sisse imbunud haridussüsteemi üle otsustajate ringi ja asunud sealtkaudu noortele ajupesu tegema. Kuna koolieas pole mitte kellelgi veel päris väljakujunenud seisukohti ega ka identiteeti, on just siis võimalik sisse sööta kasvõi lapiku Maa teooriat ja päris paljud jäävadki seda uskuma. Kui ikka õpikus seisab ja haridusminister (õigemini küll harimatusminister) kuulutab, et ongi lausa „teaduslik baaskonsensus“ rohkem kui kahe soo eksisteerimises, siis on küllalt neid, kes satuvadki segadusse ja rikuvad oma elu vähemalt mõneks ajaks või halvemal juhul igaveseks ära.
Jne. jne. jne. Seega tuleb usaldada rahvuskonservatiive, kes räägivad asjadest nii nagu need on ja mitte uskuda praeguse valitsuse meelseid soolapuhujaid. Näiteks ka siinkirjutaja nägi ette paljusid sündmusi ja protsesse, mis ongi teoks saanud. Seda, et liberaalne front läheb lõpuks Euroopa kultuuripärandi kallale ja asub tsensuuri kehtestama, sai ennustatud juba 2012. aastal. Kui 2020.a. algul tuli järjest enam teateid, et Hiinas möllab mingi jube viirus, oli kohe selge, et nüüd tuleb ülemaailmne kriis. Nii ka läks, kuigi väga paljud seda ei uskunud (teiste seas ka Karmen Joller). Samuti oli ette teada, et paari kuuga see viirus küll ei kao ja läkski lausa kaks aastat.
Sügisel 2020 sai ennustatud, et kui Trumpi tagasivalimine nurjub, läheb maailmas põrgu lahti. Läkski. Samamoodi täitusid ka ennustused selle kohta, mis juhtub siis, kui Kaja Kallas peaks peaministriks saama – kõik need õudused realiseerusidki ja vaid tänu EKRE massiivsele vastupanule pole Eestis veel sellist totalitarismi kehtestatud, nagu mitmes Euroopa riigis juba on. Samuti oli siinkirjutaja üks ilmselt vähestest kes ei uskunud 2022. aastal Ukraina kiiret kokkukukkumist – sest õnneks on ukrainlased siiski teisest puust kui siinsed eestlased, rääkimata Afganistani sõjaväest, mis 2021. aastal Talibani ees lihtsalt laiali jooksis.
Nii et valima minnes tulebki hääletada just sel põhjusel muidugi EKRE kandidaadi poolt. Sest rahvuskonservatiivid ei eira probleeme ja reeglina suudavad neid ka arukal moel lahendada.
Taavi Pärtel
EKRE kandidaat nr. 368 Tartu linnas