11.10.2016
mina 2003
Meid püütakse hirmutada väidetega, et kui me ei võta vastu suurt hulka immigrante, siis Lõuna-Euroopa maad võivad jääda ükskõikseks meie idasuunaliste julgeolekumurede suhtes. Siinkohal peaks meenutama, et just needsamad lõunaeurooplased on olnud niikuinii juba aastaid meie julgeolekumurede suhtes ükskõiksed! Pole mingit garantiid, et isegi suure hulga immigrantide vastuvõtmise korral hakkaksid lõunaeurooplased meid senisest rohkem toetama. Pealegi ei ole NATO juhtimisstruktuurid absoluutselt Euroopa Liidu omadega seotud.
Mis EL finantsabi (struktuurifondidest ja mujalt eraldatavad vahendid) puudutab, siis selle näol pole tegemist mitte mingisuguse “kingitusega, vaid teatud mõttes ajaloolise õigluse jaluleseadmisega. Sest just lääneriikide poolt toimepandud reetmine II maailmasõja eel, ajal ja järel (Müncheni, MRP, Jalta, jt. sobingud), samuti Baltimaade okupeerimise-annekteerimise tunnustamine nt. Rootsi poolt) põhjustaski majandusliku mahajäämuse kõigis praegustes EL liikmesriikides, kus varem oli kommunistlik võim. Kahtlemata hindame kokkuvõttes EL-st saabuvat abi väga kõrgelt, ent kellelgi pole õigust väita, et tegu on “kingitusega”! Tagatipuks hakkavad need toetused lähitulevikus aina enam vähenema ning kaovad peagi sootuks.
Kui keegi hakkab nüüd väitma “aga praegu toetab ju EL Venemaa-vastaste sanktsioonide jätkamist” jne., siis sedagi ei saa ülearu tähtsustada. Juhin tähelepanu sellele, et põhimõtteliselt samad ringkonnad, kes praegu õigustavad massimmigratsiooni ja sõdivad “rassismi” vastu, süüdistasid meid vaid mõne aasta eest russofoobias! Kas selles küsimuses oli õigus meil või neil, peaks nüüdseks täiesti selge olema. Niisamamoodi on ka massimmigratsiooni temaatikaga. Poola ja Ungari, samuti Tšehhi ja Slovakkia, ongi selgelt astunud vastu EL ebamõistlikule poliitikale. Igati loogiline oleks, kui ka Eesti, Läti ja Leedu sama teeksid. Me lihtsalt ei saa usaldada neid ringkondi, kes nüri järjekindlusega eiravad ilmselgeid fakte ning selle asemel korrutavad oma ideoloogilisi dogmasid. Pole ka mingit garantiid, et need ringkonnad Venegi suunal mingil hetkel ümber ei mõtle, sest Venemaaga ollakse liiga tihedalt seotud. Pealegi ei ole praegused sanktsioonid just eriti muljetavaldavad. Kui kuritegudega seotud isikud vabalt Euroopas ringi rändavad, mis sanktsioonidest me üldse räägime? Meenub ka juhtum, kus mõne aasta eest võttis Austria politsei kinni ühe 1991.a. Vilniuse veresaunas osalemises kahtlustatud Venemaa kodaniku, kes oli Leedu poolt tagaotsitavaks kuulutatud. Ent Leedule väljaandmise asemel see isik … vabastati, mõistagi pärast Vene võimude sekkumist. Kus olid solidaarsus ja ühised väärtused toona?
Oleme kõik liitlaste nõuded piinliku täpsusega täitnud. Peale selle tasub märkida, et kuulume rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, mis tegelikult kõik meie sõltumatust kuigipalju piiravad (Šveits astus seetõttu isegi ÜRO liikmeks alles suhteliselt lähedases minevikus) ja meile lisakohustusi panevad. Oleme loobunud oma rahast, keelustanud surmanuhtluse, toetanud suurte summadega Kreeka läbikukkunud riiki, samuti tarbime rohkesti väljaspool Eestit valmistatut ja loodut – kaupadest-teenustest kultuurini. Seda kõike võiks samuti pidada mõnes mõttes järeleandmiseks välistele mõjudele, sest toob see meile kasu kõrval nii mõneski mõttes kahju (kodumaine tootmine kängub ja väljaränne süveneb, vaesus kasvab, kulud aga suurenevad, tugevat ekspordiartiklit – „Eesti Nokiat“ pole endiselt). Ometi jääb viimase paari aasta sündmusi analüüsides mulje, nagu tahaks keegi veel midagi. See “veel midagi” on paraku midagi sellist, millest me mitte mingi hinna eest ei loobu. Jah, jutt käib meie h i n g e s t ning seda nad ei saa! Sest, nagu juba eelmises artiklis sai kirjutatud, edasised sammud tähendaksid juba oma rahvuse mahasalgamist – põhimõttel “tõeline eurooplane” on multikultieurooplane (loe: euraablane). Ehk siis tegelikkuses homo europicus 2016, mis kahtlaselt sarnane homo sovieticusele 1945-1991.