Kolmapäeval kiideti Riigikogus heaks kurikuulus “jah-” ehk nõusolekuseadus, mille kohta pole veel keegi andnud normaalset selgitust, kuidas erootilistel hetkedel ikkagi hakatakse juriidilisi tingimusi täitma.
Vaevalt et see kedagi seaduse algatajatest huvitabki. Nende eesmärgiks on panna selline kord kehtima. See on üks osa ülereguleeritud ühiskonna loomisest.
Iva selles seaduses muidugi on ja probleem on ka olemas, aga lahendatakse seda küll täiesti kirvega lüües. Sellisel moel ei hakka nõusolekuseadus toimima, küll aga keerab see sassi inimsuhted.
Hõiskamine on küll kõva, aga vaevalt tulemus selline tuleb, nagu rõõmustajad loodavad. Ja päriselt seadus naisi ei kaitse (ainult meeste hirmutamisega), see on juhuks, kui vastu tahtmist toimunud värk on juba läbi ja asi kohtus.
Nii seadusi vasakliberaalses ühiskonnas luuaksegi: võetakse õilis eesmärk ja asutakse seda ellu viima nii, et laastud lendavad, ei kuulata ühtegi kahtlejat, hoiatajat ega vasturääkijat. Pole vajagi, sest seadus polegi mõeldud teenima algset eesmärki, kaitsta naisi. See seadus on mõeldud meeste ja naise vahele kiilu sügavamale löömiseks. Kuigi võib tunduda teistmoodi ja paljudele tundubki. Neile, kes usuvad, et kõiki probleeme saab lahendada loosungiga “keelan, käsen, poon ja lasen.”
Keegi ei arvesta allhoovustega, mis on väga tugevad. Päris asjalikult kommenteerib seda seadust poliitikavaatleja Taivo Sepp: “Veel üks nael löödi eestlaste kirstu. Põhjamaade mehed põevad hoopis teistpidi foobiat, nad ei julge läheneda naistele ja seetõttu jäävad paljud võimalikud suhted loomata. Nüüd taob kuklas veel kriminaalkaristuse oht. Parem ära puutu naist, võid vangi minna. Ma saan aru, et kus see seadus vajalik on. Need lõunamaa pojad, kes paatides Euroopasse tulevad, neil on käed pikad naiste järgi haarama siin. Seal on vaja reguleerida nõusolekut. Aga põhjamaades on vaja hoopis vastupidist…”
Ongi kindel, et see seadus peletab paljud mehed suhetest eemale ja feministid saavad taas kääksuda, et eesti mehed on tossikesed ja vaat need Vahemere paadimehed on õiged mehed (nemad jah-sõna kunagi ei küsi). Eestiski on ju ahistamise ja diskrimineerimise teema nii üles aetud, et noored mehed ütlevad: ei julge enam läheneda. Kui ei julge läheneda, ei tule suhet; kui ei ole suhet, ei tule ka lapsi – eks uusmarksistid mehelikkuse ja naiselikkuse väljajuurimise ning vulavsooliste loomisega seda tahavadki.
Kindlasti vajavad naised kaitset ärakasutajate ja vägistajate eest, aga see küll selleks õige seadus pole. Vägistajad pole kunagi luba küsinud, hellad mehed hakkavad nüüd kohtukulli hirmus naisi vältima. Seadus justkui on ja ei ole ka, samas on negatiivsed mõjud ilmsed.
Ja keegi pole ikkagi ära selgitanud, kuidas see tõestatav jah-sõna ikkagi ära fikseeritakse. Kui keegi küsib, et kas on vaja juriidilist dokumenti, naerdakse ta muheldes välja: no nii hulluks see asi ei lähe. Samas aga ei osata selgitada, kuidas kirehoos juriidika paika panna. Põhimõtteliselt on ikka sõna sõna vastu; kui jah-sõna on antud, on raske taganeda või siis saab vägivaldur nõusoleku ka peale sundida – hall tsoon jääb endiselt suureks ja laiaks.
Ja õigus on neil, kes ütlevad, et vähemalt romantika tapab see seadus küll ära.
Muidugi küsitakse sotsiaalmeedias ka seda, kas Haber ja Piller peavad ka nüüd juristi poole pöörduma.
Uued Uudised