31.07.2019
Tallinn-Helsingi tunnel.
Eesti Päevaleht kirjutas Vesterbacka tegemisest juhtkirja, mille järgi on too muutumas ambitsioonikast unistajast küüniliseks šarlataniks – jutt on Tallinn-Helsingi tunneli avamisest 2024. aastal.
Tunneli arenduse ehk Finest Bay Area Development esindaja vandeadvokaat Paul Künnap vastab selle peale õige ülbelt: Soome juba tegutseb, mis on Eesti vabandus?
Kogu selle tehnilise põhjenduse leiab igaüks Eesti Päevalehest, olulisem aga on Künnapi ülbus Eesti vabanduse kohta küsides. Mõjuvam olnuks selgitus, mitte vasturünnak.
Eestis pole ühiskonnalt veel keegi arvamust küsinud – tunneli ehitamise jutt ja tegevuski aga käivad juba täie hooga. Diskussioonides (mida pole olnudki) pole lahti seletatud, mis kasu saab sellest Eesti, millised tulevad kulutused maksumaksjale, millised on võimalikud keskkonnaohud, kuidas seob riik ennast Hiina rahadega ja nii edasi. Pole ka poliitilist kokkulepet.
Vesterbacka tegutseb nii, nagu oleks kõik juba ette otsustatud, täpsemalt tegutseb ta usus, et küll tema Hiina kommunistliku riigikapitali rahadega kõik kinni maksab. Jutud sellest, et hiinlased ei saa oma investeeringu kaudu Eesti poliitikat mõjutada ja et makseraskuste korral midagi meilt kompensatsiooniks ei võeta, pole tõsiseltvõetavad ega veenvad – alles levis meedias jutt Montenegrost, kes on samuti just infrastruktuuri väljaarendamiseks võetud laenuga hiinlaste võlakonksu otsas.
Tunneliarendajate esindajad käisid kevadel ka Riigikogus lobitööd tegemas – hunnik enesekindlust ja raudkindel veendumus, et miski ei saa valesti minna. Paraku selline ülbe esitlus panebki mõtlema, et väga palju võib valesti minna. Ernst & Youngi tohutust möödapanekust Rail Balticu tasuvusuuringus ei taha enam keegi rääkida. Hiina rahade eest aga hoiatavad isegi need, kelle arvamust EKRE tavaliselt ei hinda, näiteks Brüssel.
Tallinna lennujaama muutumist kõrvallennuväljaks pidasid ka arendajad reaalseks, sest Helsingisse saaks samuti kiiresti, et juba sealt edasi lennata. Tehissaare asustamist Hiina personaliga ei taha keegi arutada, see jutt naeruvääristatakse. Keskkonnauuringute igati sobiv tulemus on juba ette teada – nii on see alati olnud, kui tellib arendaja, sest ega tema eitava hinnangu eest raha ju välja ei käi!
Kogu loos ongi kõhedaks tegev see, et keegi kuskil tegutseb väga aktiivselt, teatab, et kõik on kõige paremas korras, kasu tuleb selline, et seda ei jõua kusagile äragi mahutada – aga tunneli siinpoolse otsa rahvaga ei ole keegi suid puhtaks rääkinudki. Eks see olegi EL-is ja miljardiprojektide puhul ikka tavaks.
Loe ka Võlaorjusesse sattunud Montenegro kui hoiatus Eestile Hiina kapitali eest