23.06.2021
Vabaduse väljak
Erukolonelleitnant Toomas Boltowsky kirjutab sotsiaalmeedias, et tema arvates on Tallinn muutumas halva maitse, odava kitši ja visuaalse reostuse linnaks.
Boltowsky: „Takt ja respekt väärika ajaloolise keskkonna ees (eriti keskaegse vanalinna vahetus ümbruses) on asendumas odava kassikulla ja labase võltshiilgusega, mis läheb üle hea maitse piiri.
Suure aplombiga elluviidavad ümberkujundused Tallinna linnasüdames – ma pean silmas esmajoones Vabaduse väljakut ja Tammsaare parki – rikuvad linna ilmet. Väärikas Tallinna kesklinnas mõjuvad säärased „supermodernsed“ kujundused nagu IKEA mööbel Kadrioru lossis. Mitte ilmaasjata ei nimeta rahvasuu klaasist Vabadusristi „Tallinna suurimaks dušikabiiniks“, Tammsaare monumendi esist kaarjat plaatparketti aga „Epitsentriks“. Mõlemad oleks üsna asjakohased moodsas äärelinnas, ent mitte vanalinna vahetus naabruses. Määrdunudvalge klaastahukas vabaduse väljakul varjab Pikka Hermanni ja Kiek in de Kökki. Peale selle lõikab monument pooleks Komandandi tee ning lapsevankri või ratastooliga pole enam Toompealt võimalik Vabaduse väljakule tulla. Absoluutselt arusaamatu, miks peaks Tallinna keskväljak olema jõmpsikate skate-park, kus suvekuudel riivab ülejäänud linnarahva kõrvu kõrvulukustav rulakrigin ja noorukeste trikimeeste ropp vandumine? Rulatajad on maha sõitnud kõik sokliservad ja –ääred isegi „Vabadusristil“. Miks oli vaja lõigata plats pooleks üheksa domineeriva hiigelvõllapuu kujulise valgustiga, mis ei harmoneeru ümbritseva hoonestusega? On nad seal ilusad? Minu arvates mitte. Pigem on säärane „popp ja noortepärane“ kujundus vanalinna naabruses silmariivav. Keset väljakut kaevatud august ma parem ei räägi. Ka sellele on rahvasuu andnud pilkava nime.
Visuaalne reostus tungib peale. Vabadusväljaku hiigelvalgustusest oli juttu. Ka Tammsaare parki „kaunistavad“ mitu koledat hiigelohakat meenutavat posti. Pärast pargi ümberehitamist püüan sealt võimalikult ruttu läbi kõndida – miskipärast valdab mind „epitsentris“ olles ebameeldiv tunne. Nõutuks teeb ka „Estonia“ teatri tagune suur plaatpõrand, kus varem seisis 1905.a sündmuste mälestusmärk. Ma ei saa selle otstarbest aru. Lihtsalt keegi mõtles, et tõstaks toas mööbli ümber, saab värskema ilme? Plaatparketi panijad oleks pidanud teadma, et iga mahaläigatanud värviline vedelik, tatiplärakas ja muu kraam jätab suure räpase pleki, mis eeldaks praktiliselt igapäevast pargisillutise pesemist? Praegu näeb „epitsenter“ välja nagu kultuurimaja põrand peale nädalavahetust…
Järgmine häda on ohjeldamatu postide püstitamise maania. Vaadake Vabaduse väljakul „Palace’i“ ees ringi – sinna on tekitatud tõeline tihnik erineva jämedusega ja otstarbega postidest. Iga liiklusmärgi ja valgusfoori, iga tänavavalgusti, iga õhuliini jaoks lüüakse maasse uus toru. Lõpuks seisab neid kümneid, üksteisest napilt paari meetri kaugusel. Sama pilti näeb mujalgi – näiteks Kaubamaja kõrval. Kas tõesti ei nähta, et tehnitsistlike tarinditeta oleks linn meeldivam ja ilusam? Ja ühtlasi fotogeenilisem? Meenutagem, et 60-ndatel ja 70-ndatel viidi linnapilti risustavad elektri- ja telefoni õhuliinid maa alla. Tänavapilt läks sellest palju ilusamaks. Tänapäeval asendavad kadunud õhuliinide rägastikku massiliselt paigaldatud liiklusmärgid, mis tihtipeale ei anna isegi vajalikku informatsiooni ja üksnes killustavad autojuhi tähelepanu ning reostavad linna visuaalset ilmet. Minge jalutage mööda Pirita teed Kadriorust Maarjamäe poole. Vaadake, kui massiliselt on sinna poste ja tarindeid püsti aetud – iga viiekümne meetri järele raam. Nendega on rängalt üle pakutud. Mööda Pirita teed saab sõita ainult otse ühtlase kiirusega liiklusvoos. Aga proovige teha Pirita teel merevaatega fotot, millel poleks ühtki „auväravat“. Ilmselt läheb raskeks…
Tagasi kesklinna. Kes poleks näinud poolajutisi loppis piirdeaedu ja poste, mis peaksid kontrollima tänavaületust, parkimist jms. Neidki on laotud üksteise kõrvale ja selga täiesti valimatult. Ja ikka iga poolpiduse märgi jaoks oma post. Enamasti on tarindid kõvasti amortiseerunud, murenevate alustega, meenutades vägagi 90-te aastate Bukaresti või Tirana tänavapilti. Kas tõesti pole Tallinn paremaks suuteline?
Samal ajal on Tallinn muutumas räpaseks linnaks. Või mis ta ikka enam muutub. Kevadel lendab tänavatel ka väikse tuulekesega mitte eriti miniatuurne Sahaarat vääriv tolmu- ja liivatorm. Mahavisatud pudelid, kohvitopsid, suitsukonid ja muu rämps – eriti selle rohkus – mõjub šokeerivalt. Kuidas on linlaste korraharjumused nii halvaks muutunud? Mida peaks tegema, et tänavad saaks puhtaks ja mitte vaid üheks päevaks? Et võõrutada inimesed süüdimatust reostamisest? Vanasti oli linn kindlasti palju-palju puhtam.
Viimase asjana mainin vandalismi. Jälestusväärselt täissoditud majaseinad on asi, mida üle kõige vihkan. Vähe on maju, mille seintel poleks primitiivsete kaaskodanike fantaasiavaeseid kritseldusi. Pacs, dj tiine rott, grek jt. sodilased kahjustavad süüdimatult linnakodanike kinnisvara. Politsei jaoks pole nende tabamine ilmselgelt prioriteet. Lennujaamast kesklinna sõitvad Tallinna külalised saavad terve tee pikkuses nautida „kaasaegset tänavakunsti“, kuna just Tartu maantee paistab sellega eriti silma. Kuid ka vanalinn ja isegi Toompea müürid pole nuhtlusest pääsenud. Sodilaste käed on pikad. Korravalvuritel lühikesed. Enne, kui mõnd tabatud sodijat ei sunnita oma „taieseid“ maha nühkima koos kopsaka trahviga, olukord ei muutu. Või õigupoolest muutub. Üha halvemaks. Karistamatuse tunne on võimas stiimul.“