18.08.2020
See on the Monument to the War of Independence ja Freedom Square, kallid njuueestlased!
Kuigi palju räägitakse inglise ja vene keele pealetungist, seda eriti Tallinnas, ei tundu eesti keele kaitse linnavõime huvitavat.
Edastamaks teavet Tallinna kesklinna elama asunud välismaalastele, on Kesklinna Sõnumite homme ilmuvas augustinumbris üks lehekülg esmakordselt inglise keeles, vahendab BNS.
„Statistika järgi üha suureneb meie linnaosas nende elanike osakaal, kes kasutavad asjaajamiseks inglise keelt. Et aidata uussisserändajatel kohaneda Eesti eluga ning edastada neile vajalikku infot, käivitasime kevadel koos siseministeeriumiga spetsiaalse kaasamisprojekti. See hõlmab mitmeid tegevusi alates ingliskeelse Facebooki grupi moodustamisest juba eelmisel aastal kuni kavandatavate infotrükisteni,“ selgitas Kesklinna vanema kohusetäitja Anu Aus.
Jutt ei käi seega turismiinfost, mis on loomulik, vaid uussisserändajatest, kellele tahetakse anda võimalus ainult inglise keelega hakkama saada. Ja täiesti ilmselgelt jääb neile vähemaks motivatsiooni õppida põlisrahva rasket keelt, mis on ka riigikeel.
Olgem ausad, neid, kes põlisrahva keelt lugupidamisest nende vastu õppima hakkavad, on väga vähe. Peamiselt õpitakse keel ära vajaduspõhiselt – ja Tallinna linnavõim kägistab motivatsiooni ära.
Paradoksaalne on seega teine uudis just tänase päeva kohta: “18. augustil kell 10 algab Integratsiooni Sihtasutus kodulehel registreerimine tasuta eesti keele kursustele. Kokku saab registreeruda 157 kursusele, kuhu on oodatud 2512 täiskasvanut eesti keele huvilist.”
Miks korraldab riik omal kulul integreeruda soovijatele eesti keele kursusi, kui samas Tallinn annab inglisekeelsetele võimaluse selles keeles ilma õpinguteta hakkama saada? On ilmselge, et Boltid-Woltid ei hakka vajaduseta eesti keelt tudeerima ja pigem tuleb varsti eestlastel pubides “one drinki” küsida – umb(inglise)keelseid on teenindus juba täis. Kusjuures palju on neidki, kel Kolmanda maailma vigane “ingliš” suus on…
“Projekti eesmärk on viia pealinna elama asunud välismaalasteni esmavajalik teave inglise keeles. /…/ Kolmapäevases lehes ilmub näiteks ülevaade Tallinna pürgimisest Euroopa rohepealinnaks ja südalinnas toimunud muutustest seoses ettevalmistustega 1980. aasta olümpiamängudeks, samuti linnaosajuhi pöördumine ning lühiinfo eelseisvatest sündmustest Kesklinnas,” vahendab BNS.
Kas Tallinna roheline pürgimus ja ajaloo meenutus olümpiamängudest on esmavajalik teave? Seda peaksid uussisserändajad küll pigem eesti keeles lugema ja vajadusel leiavad nad selle info ka internetiavarustelt.
“Projekt kestab kolm aastat ja seda rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest. Kesklinna valitsuses asus tööle ka projektijuht, kelle poole võib lõimumisteemadel pöörduda e-kirjaga…” No selge, üks projekt, projektirahad, ametnikukohad… ja eesti keele taandumine.
Alles jooksis teles saade “Kaks kanget Jaapanis”, kus Kristjan ja Teet seiklesid paigus, kus turiste küllaga, aga inglise keelt vähe – isegi suur rahvas, kellel väljasuremist karta pole, hoiab omakeelset keskkonda. Eesti keel taandub Tallinnast pikkade sammudega, aga ometi annavad linnavõimud uussisserändajatele eeliseid, ja seda eestlaste kui põlisrahva ees.
“Statistika kohaselt pöördub enamik uussisserändajaid oma elukoha esmaregistreerimiseks just Kesklinna rahvastikuregistrisse ning suurem osa neist jääbki Kesklinna elama.” Seega siis on inglisekeelne “city” tulemas, kuhu aborigeenide keelel pole asja.
Inglise keel on rahvastevahelise suhtlemise keel (kui tuttav nõukaajast, mil seda öeldi vene keele kohta), kuid ei maksa muutuda kadakasakslaste ja pajuvenelaste kõrval ei-tea-mis-inglasteks, sest popp on küll “inglišit spiikida”, aga “oma rahvust maha salata, sama ränk on nagu orjaks müüa end.”