14.01.2020
Tallinna taksondus on küll korralik, kuid teatud momentidega ei saa rahule jääda. Pilt on illustratiivne.
Uute Uudiste kaasautor ja Mustamöe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson kirjutab taksondusest traditsioonilises ja Taxify-Uberi võtmes.
“Kui räägitakse traditsioonilisest ja infoühiskonna vahendeid kasutavast taksondusest, valdab mind nõutus. Mida paganat! Nii nagu Tulika või Tallink, veab ka nüüd Boltiks kehastunud Taxify inimesi autode, mitte infoühiskonna vahenditega. Pole oluline, kas takso tellitakse äpiga või telefonitsi, tulemus on ju ikka sama – inimene sõidutatakse punktist A punkti B ning selle eest kasseeritakse raha.
Ometi käsitletakse seaduses nn traditsioonilist taksondust ja Taxifi/Bolti erinevalt. 1. novembril 2017 muudetud uues regulatsioonis on taksonduse reegleid kõigi jaoks lõdvemaks lastud, ent avaram mänguruum jäetud siiski äpitaksondusele. Näiteks ei nõuta enam taksojuhtide koolitamist, ehk siis teenuse kvaliteet tuuakse ohvriks selle nimel, et äpi abil oma kaupa müüvale ettevõttele lahedamad tingimused luua.
Kui Taxify ja Uber alustasid, seisnes nende kontseptsiooni innovaatilisus sõidujagamises. Pealtnäha uudne idee oli tegelikult unustatud vana, sest juba sügaval nõukogude ajal ärgitati erinevate meetmete abil autoomanikke samas suunas hääletajaid peale võtma. Vahendusplatvormid korjasid idee üles, väites, et suudavad viia kokku üksi autos reisiva juhi ning samas suunas sõita sooviva kodaniku.
Aga see keskkonnahoidlik mudel, mis pidi vähendama autode hulka tänavail ja puhastama linnaõhku, ei töötanud ühel lihtsal põhjusel – roheline mõtlemine pole kunagi rahaliselt tulus. Nii heideti üllas jagamisideoloogia nurka ning tegelikkuses sai valdavaks asjaarmastajast autojuhtide või siis lisateenistust jahtivate kutseliste juhtide pakutava teenuse vahendamine. Aja möödudes, lisandus oma autopark, kust soovijatele masinaid renditakse ning osa sõidukeist said ülle firmavärvid.
Ühel hetkel oligi infoühiskonna imelaps muutunud täiesti tavaliseks bensiini järele lõhnavaks taksofirmaks, ainult et kauges serveris toimuvad tehingud võimaldasid ja võimaldavad senini makse optimeerida ning süütu vigurdamine kindlustusega kulusid kokku hoida. Ka juhtide kutseoskused kipuvad Taxifys nappima ning kuna haltuurale tullakse peale igapäevatööd ning tööaja seaduse järgimist ei kontrollita, siis on üleväsinud lisateenistuse hankijad liikluses keskmisest ohtlikumad. Muus osas on Bolti nahka pugenud Taxify nagu iga teine taksoettevõte, kui poleks maniakaalset soovi teiste firmadega võrreldes soodsamaid tingimusi kasutada.
Tegelikult teavad ka Taxify juhtpersoonid väga hästi, et nn infoühiskonna vahendite abil tegutsemine on sulaselge bluff, mis aitab e-asjandusest vaimustuvas Eestis paremini kanda kinnitada. Näiteks Lätis ja Leedus on Taxify mimikrist loobunud ja avanud end ka telefoni teel tellijatele. Kodus püütakse siiski veel kasutada neid eeliseid, mida kipakas seadus telefonioperaatorist loobumise puhul võimaldab.
Kuni 1. novembrini 2017 kärpis Taxify seltskond taksondust kontrolli all hoida soovivate ametnike tiibu ja pareeris taksofirmade süüdistusi ebaeetilises turuhõivamises just äpinduse innovatiivsusele viidates. E-värgindus on Eestis püha lehm, millele eelliste andmise eest võitlesid äpitaksonduse kasuks lobeerivad riigikogulased. Ministeeriumite ametnike pea kohal rippus aga ähvardus, et äpindust soosivale ettevõtlusele vastutöötamise korral ootab neid meediapeks ja tagurlaseks tembeldamine.
Nii sündisidki ühistranspordiseaduse muudatused, mille läbisurumisel riigikogus kõlas valjemalt nende häält, kes soosisid taksonduse lõdvemat regulatsiooni. Tegelikkuses mõistsid kõik, mille nimel mäng käib. Kui varem räägiti, kuidas kvaliteedi tagamiseks ja nn varrukameeste ohjeldamiseks tuleb Tallinnas taksode arvu kindlates piirides hoida, siis peale Taxify poolset agressiivset turuhõivamist, ei huvitanud enam kedagi, kes, kuidas ja millega taksoteenust osutab.
Taxify edu aluseks on piiramatu võimalus endale töötajaid värvata. Kui keegi hakkab madalate tariifide pärast mässama, nagu see mõne aja eest juhtus, vahetatakse allumatud kiirelt välja uue värske verega, kellelt madalate veohindade ja kõrgete autorenditasudega viimane välja pigistatakse. See on äpitaksonduse varjatud pool ja süsteemi käivitajate kullaveski. Globaalses äpinduses käsitletakse Tallinna roolikeerajaid ja Tansaania tuk-tuki piloote sama mõõdupuuga, peaasi, et raha tuleb.
Hetkel käib Taxifyl sõda kindlustusfirmadega, kes ei soostu tegema taksona kasutatavale autole kindlustust loetud tundideks päevas. Esmapilgul tundub, otsekui oleks tegemist põhimõttelise sooviga töötegijate kulusid kokku hoida, ent tegelikult muretseb taksofirma juhtkond üksnes ettevõtte rendiautode pärast. Need, kes väljas oma sõiduvahendiga, võivad rahus edasi vurada tavakindlustusega, sest keegi ei tuvasta, mitu korda nädalas või aastas, ehk koguni igapäevaselt, kasutatakse eraautot taksona.
On veel üks valulik teema. Taxify ei nõua oma juhtidelt keeleoskust ja nii võite üha sagedamini sattuda autosse, mille roolis istuja ei valda sõnagi riigikeelt. Taxifyle kuldmune munev hani on aga maksmata maksud. Kuidas on võimalik, et sadu inimesi koondav ettevõte ei maksa nende pealt sotsiaalmaksu ja jätab ka tulumaksu tasumise iga äpipartneri eraasjaks? Kui võimas on Taxify lobi, et riik selle vastu huvi ei tunne?
Niipalju küsimusi ühe täiesti tavalist taksoteenust pakkuva firma kohta, kes arrogantse ja provokatiivse käitumisega endale tuntust kogub. Kuna seadustele trääsa näitamine tundub muutuvat meie rahvuslikuks spordialaks, siis üleolev poos meeldib paljudele, kujundab avalikku arvamust ja paneb meediat kiidusõnu lausuma. Kana muneb kaagutades ja tema mune söövad kõik, part istub vaikides pesal ja tema munadega pole keegi suutnud äri ajada – nii lihtne see ongi.”