Täna 13 aastat tagasi kõlasid matusekellad Eesti kroonile, meie oma rahale. See oli 2011. aasta 15. jaanuar, kui Eesti kroon kaotas kehtivuse ning Eestis jäi kehtivaks rahaks euro, mis võeti meil kasutusele sama aasta 1. jaanuarist kampaania all „Euro hinda ei tõsta“. Tegelikkus oli muidugi teine.
Eesti kroon oli Vene rubla asemel taaskasutusele võetud 1992. aasta rahareformi käigus, rublad vahetati kroonideks kolme päeva jooksul juulis.
Riigikogu liige Anti Poolamets (EKRE) oli üks neist, kes oma raha säilitamise eest seisis.
„Minu küsimus oli see, kas Eestis tõesti keegi sellele vastu ei hakka? Kas tõesti kellelgi ei ole rahvusvaluuta enam väärtuslik? Kas keegi tõesti sõna ei võta?“ on Poolamets meenutanud. „Oli näha, et ega seda pole võimalik seisma panna, see oli valitsuse otsus, siin polnudki mingit referendumit. Aga minu soov oli vähemalt näidata ja tõestada, et Eesti rahvas ei taha oma rahvusvaluutast loobuda.“
Seepärast pani ta püsti kampaania, tema disainerist abikaasa Evelin kujundas ka särgid kirjaga „Ma armastan Koidulat“, mis oli mõeldud meestele, ja „Ma armastan Jakobsoni“, mis oli naistele.
Koos Tallinna Rahvuslaste Klubiga korraldati ka meeleavaldusi Eesti Panga ees.
Lõpuks kogunes petitsioonile Eesti krooni kaitseks 10 300 allkirja, mis viidi suure kastiga riigikogu esimehele Ene Ergmale. Selles petitsioonis nõuti eurole ülemineku küsimuses rahvahääletuse korraldamiseks.
Spetsiaalse rahvahääletuse korraldamata jätmine ja otsene vastuolu põhiseaduse paragrahviga 111, mille järgi on Eesti raha emissiooni ainuõigus Eesti Pangal, mis näitab, et eurole üleminek ei ole legitiimne.
Allkirjade kogumise aktsioon algas 2010. aasta kevadel. Suvel koguti lisaks e-allkirjadele paljude aktivistide abiga allkirju tänavatel ja avalikel üritustel.