20.08.2023
Tollane ERSP juhatus.
Eesti riikluse ajaloo üks tähelepanuväärsemaid sündmusi toimus täna 35 aastat tagasi, kui 20. augustil 1988. aastal asutati Pilistvere kirikus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis oli esimene mittekommunistlik partei NSVL-is ja mille üks peamisi eestvedajaid oli tänane EKRE liige Eve Pärnaste.
Kokku oli 104 asutajaliiget, kes lõid aluse Eesti Vabariigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel.
Koos Pärnastega valiti juhatusse Erik Udam, Lagle Parek, Vello Salum ja Mati Kiirend. ERSP esimeheks valiti hiljem ERSP Suurkogul Lagle Parek.
Eve Pärnaste on meenutanud: „Ma käisin peale, et meil tuleb see otsus ära teha just 20. augustil! Kellaajaliselt jõudsime seda teha just enne südaööd, praktiliselt samal ajal, kui ülemnõukogu liikmed võtsid kolm aastat hiljem vastu riikluse taastamise otsuse.“
Aasta varem tuli kokku rühmitus Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp (MRP-AEG), mille tuumiku moodustasid need, kes olid oma vaadete eest pidanud vangilaagris istuma.
Rühmituse 23. augustil korraldatud Hirvepargi miiting oli esimene poliitiline avalik üritus, mida võimuorganid laiali ei peksnud ning mis süstis eestlastesse lootust iseseisvuse taastamiseks.
ERSP eristus põhimõtteliselt Rahvarindest, mis tegi koostööd Gorbatšovi reformipoliitikat toetavate kommunistidega ja taotles esialgu vaid suuremat iseseisvust Nõukogude Liidu koosseisus, hiljem ka Nõukogude Liidust lahkulöömist, kuid mitte Eesti Vabariigi taastamist õigusliku järjepidevuse alusel.
ERSP väga suureks teeneks Eesti taasiseseisvumise teel oligi õigusjärgluse idee järjekindel propageerimine ja hiljem ka edukas teokstegemine. Toona kostis väga palju hääli, et kui Eesti kunagi taas iseseisvaks saab, tuleks ta luua nullist uue riigina, mitte 1918 asutatud Eesti Vabariigi taastamisena. ERSP oli sellele seisukohale jõuliselt vastu ja leidis, et ainuvõimalik on 1940. aastal N. Liidu poolt okupeeritud riigi tegevuse jätkamine.
ERSP algatas 24. veebruaril 1989 koos muinsuskaitse seltsi ja kristliku liiduga Eesti Kodanike Komiteede liikumise, mis kulmineerus Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskogu Eesti Kongressi valimistega 24. veebruaril 1990.
Nii taastatigi Eesti Vabariik kolm aastat peale ERSP ametlikku asutamist ehk täna 32 aastat tagasi õigusliku järjepidevuse alusel ehk ERSP olulisim põhikirjaline eesmärk oli täidetud.
Kuigi ERSP ühines algaastail Isamaaliiduga, on see erakond nüüdseks suuresti tollased aated reetnud.
Avaldame siin katkendi Madis Jürgeni artiklist vabadusvõitleja ja dissidendi Eve Pärnastega Eesti Ekspressis (26. sept. 2013).
6. veebruar 1988 oli samuti laupäev. Eve Pärnaste ärkas üürikorteris Koidu tänaval kell 9.45, sest keegi koputas.
“Kes seal on?”
“Omad Tartust, oleks vaja rääkida!”
Nii mäletab Pärnaste.
Hääl oli võõras. Võti pisteti lukuauku, aga see ei keeranud, sest Pärnaste teadis hästi Kalle Blomkvisti õpetust, et võti peab olema seespool põiki ette keeratud.
Siis kostis läbi õhukese seina, kuidas majanaaber Krista trepikojas hüüdis, et mingid tüübid said pettusega välisuksest sisse. Koputasid akna taga, et tahavad tädi Elleni juurde!
Pärnastele oli asi selge: KGB!
Rullis voodiriided kušeti peal kokku, viskas narmasvaiba üle, pani kiiresti riidesse, võttis telefoni ja helistas miilitsasse (02). Number oli kinni.
Lõgistati linki. Miilitsa number andis jätkuvalt kinnist tooni.
“Omad”, kes enne tegid magusat häält nagu hunt, kes mängib kitseema, teatasid nüüd ukse tagant, et neil on läbiotsimisorder ja et nad on julgeoleku uurimisosakonnast.
Pärnaste mõtles, ikkagi üürikorter, hakka veel ukse remontimiseks raha kulutama, ja tegi ukse lahti.
Sisse astus kolm erariides meest – vanemleitnant Aare Kruuser, major Ilves ja Ain Lepikult, kellel auaste puudus. Esitati order läbiotsimiseks ja tehti ettepanek, et Pärnaste annaks ära riiklikku ja ühiskondlikku korda halvustavad, teadvalt valesid andmeid ja väljamõeldisi sisaldavad kirjutised, nende paljundamisvahendid jm antud kirjutisega seotud materjalid.
Pärnastele meeldis näputöö. Tal oli kapitäis enda kootud kampsuneid (sest kudumid ei kortsu) ja seelikuid, kostüüme ja mantleid, mis ta oli ise teinud. Viimase kostüümi õmbles enne Hirvepargi miitingut 1987. Pärast seda läks nii kiireks, et polnud enam aega nööpigi ette ajada.
Ta oli väheseid Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupi liikmeid, kellel oli kodus telefon. Tema juures käidi tihti, tema juures vahetati infot.
Tööraamatu järgi oli ta tollal kirjanik Andres Ehini erasekretär, lõi Ehinile masinal tekste ümber, 40 rubla kuus.
Seega oli Pärnaste ajagraafik vaba ja kogu MRP AEG paberimajandus tema õlul. Ja kui Viktor Niitsoo jaanuari lõpus kordusõppustele saadeti, jäi ka MRP AEG Infobülletään Pärnaste teha.
Detsembriõhtul 1987 oli Pärnaste juurest astunud läbi Vello Väärtnõu ja teinud ettepaneku luua vastukaaluks kommunistlikule parteile esimene alternatiivne partei Nõukogude Liidus. (Siis polnud veel selge, et nimeks saab Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei.)
Pärnaste oli kolmas inimene, kellele Väärtnõu sellest rääkis, ja Pärnaste oli nõus.
ERSP oli 1988 alguses kuum teema, 30. jaanuaril olid Väärtnõu, Ärvi Orula ja Eke-Pärt Nõmm ühes Moskva erakorteris pressikonverentsi andnud. ERSPst kirjutasid Chicago Tribune, Washington Post ja New York Times ning ERSP loomise ettepanek loeti ette Ameerika Hääles ja Vaba Euroopa eestikeelsetes saadetes.
Pärnaste 12ruutmeetrises toas (siia tuleb juurde mõelda 6ruutmeetrine köök) istus nurgas kaks ehmunud naismanukat, kes ei tahtnud kuidagi mantleid seljast ära võtta. Vaatamata sellele Pärnaste, kogemustega läbiotsitav, soovitas, et võtke ära, siin läheb veel kaua, ja korter oli soe.
Pärnaste oli juba ammu arvanud, et ta korterit kuulatakse pealt. Ta oli dramaatilise ja selge häälega kuulutanud, et “kui KGB tuleb korterit läbi otsima ja kui nad julgevad puudutada mu altarit, pühapilte ja seinapeeglit, siis vastutagu tagajärgede eest ise!”.
Pärnaste oli budist.
Nüüd plaksutas ta mõttes käsi – ja jälgis võidurõõmsalt, kuidas läbiotsijal oli higitilk nina otsas, kui uuris pühapilte, aga ei söandanud vaadata, mis seal taga on, ja küsis luba, kas võib vaadata.
Pärnaste: “Ja kaustikut, kuhu ma olin kümme aastat oma unenägusid üles kirjutanud, ei julgenud nad üldse avada. Selle kaanel seisis: “Võõras, kui loed, siis kahetsed!” Nad otsisid raamaturiiulitelt ja sahtlitest, isegi riidekappi ei vaadatud, mustapesukastist rääkimata.
Tegelikult polnudki midagi varjata, ERSP asjad olid ju niikuinii avalikud.”
Loe siit:
https://www.eesti.ca/vabadusvoitleja-ja-kgb-uurija-kohtumine-25-aastat-hiljem25-aastat-hiljem-ekspress/article44560?fbclid=IwAR3Ps6xeKtujfvBpOPdt9vJmCiySH4wLYv38cea0Okf5R0WoT0bcqe_Lwqg
