2015. aastal alanud rändekriis näitab igast otsast välja, et see pole loomulik protsess, vaid suunatud ja ettekavatsetud.
Tavaliselt põgenevad inimesed sõja juurest kaugemale, kuid tänases maailmas on uus trend – migrandid koonduvad sõdivasse Liibüasse, kus neid pagulaslaagrites väidetavalt halvasti koheldakse ja võimud neid merelt tagasi toovad, kui “vabaühenduste” poolpiraadid neid võõrastest vetest ennem üles ei korja.
Rahvusvahelise pressi fotode järgi on enamikul migrantidest nutiseadmed, seega ka kirjaoskus, ja nad peaksid juba teadma, et Liibüa ei ole hea koht. Aga ikka minnakse ja mitte kõrvalasuvasse demokraatiale lähemal seisvasse Tuneesiasse.
Meedia väitel saavat olevat see tingitud sellest, et rahutus riigis saavad ka inimkaubitsejad segamatult tegutseda. Ometigi on Liibüal nii rannavalve kui ka migratsiooniamet, ja need tegutsevad.
AP vahendab: septembri lõpu seisuga on Liibüa rannikuvalve toimetanud tagasi Põhja-Aafrika riiki enam kui 25 000 inimest, teatas ÜRO migratsiooniagentuur. 2021. aasta esimese üheksa kuuga on Liibüa rannikul hukkunud üle 1100 inimese. Liibüa võimud on ulatusliku operatsiooni käigus kinni pidanud üle 5000 migrandi, nende seas sadu naisi ja lapsi, teatas ÜRO esmaspäeval.
Järelikult püüavad Liibüa võimud migratsiooni takistada, mitte lubada migrantidel kehvadel alustel merele minna ja üldse neid kodumaale tagasi saata, sest kogu ränne ei ole õige, see on ohtlik, ergutab inimkaubandust ja on ka Läänele kurnav.
ÜRO teatab: migrantide kinnipidamiskohtades valitseb armetu olukord ning aktivistide sõnul saavad seal viibivad inimesed tunda kuritarvitusi ja väärkohtlemist. Tundub, et Lääne “inimõiguslastel” on olemas ülevaade Liibüa pagulaskeskustes toimuvast, msi paneb küsima nende rolli kohta inimkaubanduses.
Liibüasse tulevad peamiselt migrandid Sahara-tagusest. Kuidagi peavad nad läbi kõrbe jõudma. Kui nad on kohal, siis näitab Liibüa võimude tegevus, et migratsiooni üritatakse peatada, kuid inimkaubitsejad saadavad ikka paate teele ja neil on üldjuhul vastas vabaühenduste laevad. Järelikult juhitakse inimvoo teed Sahelist kuni Euroopa sadamateni päris kindla käega ja selle taga ei saa olla ainult kurjategijad – ilmselt saadakse igakülgset tuge ka Euroopa vasakliberaalselt võimumaastikult.
Täiesti enneolematu on migratsioon läbi paljude riikide – näiteks Afganistanist Euroopasse. See ei saa toimuda ainult inimkaubitsejate eraalgatusena, kaasa aitavad nii transiitriikides peituvad jõud (näiteks Balkanil ei õnnestu valitsustel kuidagi läbi tormavaid rändlejaid pidama saada) kui ka sihtriikide võimud, sest kõik võetakse ju vastu.
Päris huvitav aga on see, et sõja ja repressioonide eest põgenejad kasutavad transiitmaadena diktaatorlikke riike, nagu Valgevenet, mis asub rändeteedest eemal.
Palju räägitakse ka inimlikkusest migrantide osas, aga just inimlikkusest jääb puudu migrantide endi poolt – kui ollakse pääsenud sõdivast Süüriast ja jõudnud rahumeelsesse Türki, siis miks istutakse naiste (sageli rasedatega) ja lastega lekkivasse inimkaubitsejate paati, mis tähendab ehtsaimat “vene ruletti”? Okastraataia kohal hoitav beebi (kes võib iga hetk isa käte vahelt pudeneda) on selle rändekriisi esinduskaader. Läänemaades võetakse selliste asjade eest ära vanemlikud õigused.