17.12.2022
Olukorda sobib iseloomustama juba seegi pilt: Eestist on osaliselt Ukraina saanud.
Eesti on Lääne-Euroopast üle võtmas “ennastsalgavat” hoiakut põgenike suhtes, kus neid õnnetuks pidades võetakse tulijatelt mistahes vastutus, nad seatakse ühiskonnas esiplaanile ja seda kõike ka iseennast maha salates. Lõpptulemusena ei ole see kasuks isegi mitte põgenikele.
Kuivõrd Venemaa on ka Eesti vaenlane (sõna “vaenlane” võib nüüd julgelt kasutada), siis Ukraina on meie sõber, aga ka agressiooni ohvrit toetades võib kõvasti üle võlli lasta ja Eestis ongi seda tehtud.
Pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale panid paljud sotsiaalmeedias profiiliks Ukraina lipu – ja kohe läks lahti nõiajaht nende tuntumate inimeste vastu, kes seda ei teinud. Üks inimene, kes on Ukrainat kõvasti aidanud, abipakkide ja annetuste koguja ning edasiviijana, ütles, et tema paneb Ukraina lipukese kuuereväärile siis, kui suhtleb ukrainlastega – sotsiaalmeedias pole see mitte sedavõrd ukrainlaste toetamine, kuivõrd enesenäitamine, eriti kui veel teisi lipu puudumises süüdistatakse.
Teine ülepingutus on suurte riigilipu mõõtmes Ukraina lippude kasutamine koos Eesti lipuga – kui ühes majas on Ukraina abistamisega tegelev asutus ja teises on see lipp heisatud lihtsalt solidaarsusest, siis peab abipakkuja tükk aega otsima, kumbas see õige koht on – Ukraina lipu heiskamisel peaks olema sisu ka. Taas ütlus sotsiaalmeediast – “Selle asemel, et näidata toetust Ukrainale, muutume me ise Ukrainaks!”
Oma heas südames muutuvad eestlased aga liiga headeks (kui imelik seda öelda ka pole) ning seda endi arvelt.
Ühte lausa kurioosset juhtumit kirjeldas ajakirjanik Andres Raid: põgenikud tarvitasid ühistranspordis alkoholi, üks vanem eesti naine tegi neile märkuse (nood vastasid ebaviisakalt), lisaks aga tulid eestlased ukrainlasi kaitsma, nood olevat niigi õnnetud. Selline suhtumine on masendav: iseendile me sellist käitumist moraalsetel kaalutlustel ei luba, aga “õnnetud” võivad kõike teha. Pärast imestab just eestlane ise, kuidas avalik ruum ebaviisakust täis on ja võõrad on kõige hullemad.
Kõige hullem loo juures on see, et ukrainlased arvavadki edaspidi, et see on neile lubatud. Ka pagulased on inimesed oma halbade ja headega, nad tegutsevad just neis piirides, mis neile ette antakse – kui lubatakse praktiliselt kõike, siis nad võtavadki kõik, ega nemad piire tea.
Lääne-Euroopas võeti 2015. aasta rändekriisi aegu süürlastelt ja teistelt migrantidelt igasugused piirid ja tagajärjeks oli seadusetuse ning kuritegude arvu järsk kasv. Meil pole mingit alust arvata, et korrumpeerunud riigist (seda Ukraina on) tulijad on sama seaduskuulelikud kui meie ise. Vastupidi, ilmselt kasutavad põgenikud ära kõik võimalused siiajäämiseks ja enda kindlustamiseks.
Kaja Kallase valitsus on loonud ukrainlastele ideaalse olukorra, kus nad saavad vabalt sisse tulla, sisuliselt ei pea ennast isegi registreerima, nende tegevust praktiliselt ei kontrollita – ainult väga naiivne inimene võib arvata, et nad ei kasuta sellist lokkavat seadusetust ära. Uutel Uudistel on teada juhtum, kus enne sõda siin töötanud ukraina mehe abikaasa, kes oli siin 90-päevase viisavabadusega, sõitis sõja puhkedes tagasi koju, et naasta juba põgenikuna ja tagada endale ajutise kaitse saajana ka kõikvõimalikud abipaketid.
Lisaks sellele, et ukrainlastele antakse ette vabadus meie seadustest mitte välja teha, ässitatakse ka eestlased nende vastu – nii näiteks algatas valitsus eelnõu, mille järgi nõuded ukrainlaste autodele tehakse kõvasti leebemaks, kui on muidu Eestis kinnistatud. Selline eelis on arusaamatu, sest küsimuse all on ju kõigi liiklusturvalisus, nii Eesti inimeste kui ka ukrainlaste endi. Päris kindlasti ei hakka siinne rahvas ukrainlastesse hästi suhtuma, kui nad kuulevad, et üsnagi karmi autode kontroll, millest läbisaamiseks alla kohalikud palju raha ja aega auto korrasoleku alla panevad, saab põgenikele leebe olema.
Kõige kurvem kogu loo juures on see, et “head” eestlased võtavad oma riigilt, rahvuselt, keelelt ja kultuurilt tuleviku. Kuivad faktid ütlevad järgmist. Eesti on tugevasti venestunud, eriti Tallinn, ja massimigratsioon endise Nõukogude Liidu aladelt toob venekeelseid aina juurde. Ukrainlased räägivad vene keelt hästi ja tänu sellele on neil siin lihtne hakkama saada. Paljud ilmselt jäävadki Eestisse. Meie aga saame neid tervitades ja paika kinnistades riigi, kus oma emakeelega pole suurt midagi teha. Oleme ukrainlaste vastu head, aga avastame endid kord nende riigis.
Inimlikkus ja empaatia on ilusad tunded, aga kunagi ei saa unustada ennast. Ei saa anda võõrastele, tõsi küll, hättasattunutele oma korterit, oma hoiuarvet, oma elutööd, ja siis ise kuuse alla kolida. Seal lõdisedes ei soojenda ega toida kedagi see tunne, et sai kedagi hädas aidatud.
Eestlased annavad “ukrainastudes” (ja seekaudu venestudes) ära ei midagi muud kui oma rahvuse tuleviku.
Uued Uudised