Tänane uus on unustatud vana – see kehtib ka hirmutamiskampaaniate kohta

Tänasel päeval on inimesed hirmul kliimamuutuste, uue möllava viiruse ja paljude muude globaalsete murede pärast, kuid tegelikkuses on selliseid olukordi varemgi olnud – mitte nähtuste endi, vaid paanika kontekstis.

Kui rääkida EL-i ja NSVL-i võrdlemisest, siis paraku ühisosi jagub. Praegu on noored hirmule aetud kliimakatastroofi ennustustega – nõukaajal oli periood, mil inimesed, eriti noored, olid paanikas neutronrelva pärast.

Nimelt levitas tollane propaganda jutte, mille kohaselt neutronrelv tapab inimesed, kuid jätab alles materiaalsed väärtused – inimestele sisendati, et kuna Läänel on see relv, siis kohe-kohe võidakse see käiku lasta. Tolle aja noored mäletavad seda tõsist hirmu, mille nõukogude võim suutis oma võidurelvastumise eesmärkidel südametesse külvata, seda enam, et sellega kaasnesid õppused varjendites ja allkirjade kogumised rahu nimel (mille kandjaks oli muidugi NSV Liit).

Teine suur hirmuaeg oli AIDS-i ilmumine – sellega suudeti inimesed samuti nii ära kohutada, et kohe kindlasti jäi seksimist vähemaks, küll aga pöörati rohkem tähelepanu turvaseksile (kondoome hakkas rohkem liikuma) ja vahekorras soovitati olla ainult kindla partneriga. Aegamööda suurem paanika hajus, kuigi ohu tõsidus jäi ka avalikus ruumis tõsiasjana alles.

Mõlemad probleemid olid suured, kuid päris katastroofi siiski ei järgnenud. Inimesed aga said homse päeva pärast paanikat ja hirmu kõvasti tunda. Nagu nüüdki.

Täna on meil siis kliimakatastroofi ootus ja koroonaviiruse hirm. Viimase puhul ei selgitata, kas viirus tapab ka täiesti terveid inimesi, või surrakse peamiselt teistest haigustest tingitud tüsistustesse. Gripp ja teised viirusnakkused tapavad ju ikkagi ennekõike neid, kel tervis on juba eelnevalt korrast ära, kes põevad kroonilisi haigusi, kelle organism ja selle immuunsussüsteem on nõrgendatud, ehk siis viiruse esmaohvrid on nõrgad ja haiged.

Kuna tänane inimkond elab suuresti ravimite, vitamiinide ja toidulisandite peal ning kannatab keskkonnasaastest ja depressioonist tingitud terviserikete käes, siis teeb viirus lihtsalt põdurate kannatustele lõpu. Kui me suudaksime olla oma organismi arvel tugevad, siis elaksime ehk ka viirused üle.

Kliimakatastroof ja uued haigused võivad olla väga tõsiseks probleemiks, kuid kui vaadata seda, kuidas sellised asjad on periooditi riigivõimust sõltumata inimkonna paanikanupu rolli täitnud, pole sugugi kindel, et ka need mõne aasta möödudes hoopiski tulemata jäänud katastroofi tähendavad.

Ilmselt püüab keegi ennast hüsteeriapuhangute kaudu maailmas kehtestada.