“Tänases saates “Olukorrast riigis” on teie ees Ajakirjanike Erakonna juhtpoliitikud!”

Kui vaadata saateid “Olukorrast riigis”, “Rahva teenrid” ja paljusid teisi, siis ei näe laua taga küll mitte ajakirjanikke, vaid arvamusliidreid ja poliitikuid.

Ajakirjanike kohustuseks on alati olnud arvamusi vahendada, kitsaskohti välja tuua, ühiskonna probleeme teadvustada – kuid kunagi pole nende kohustuseks peetud arvamuse otsest ja varjamatut kujundamist. Meedia sõltumatuse huvides on see lausa keelatud.

Ajakirjaniku jutust ei tohiks välja paista see, millised on tema poliitilised eelistused, milline maailmavaade ja kelle poolel ta antud küsimuses on. Kui vaadata aga Toomas Sildamit, Andrus Karnaud, Harry Tuult, Mirko Ojakivi, Johannes Trallat, Vahur Kooritsat ja teisi leheneegreid, siis teab iga tähelepanelik lugeja-vaataja täpselt, millise maailmavaate esindajaga tegu on. Ahto Lobjakas, Vilja Kiisler ja Krister Paris aga on juba ideoloogilised fanaatikud.

Neid saateid, kus päevapoliitilisi teemasid lahkavad ajakirjanikud, võimendatakse meediakanalites ohjeldamatult. Kuna enamik ajakirjanikke on tuntud näod, siis võtavad inimesed nende juttu puhta tõena – kuigi tegu on valdavalt propagandaga.

Tähtsust täis nägudega räägivad ajakirjanikud “tõde”, saadavad tuleriidale “halbu” poliitikuid, ülistavad “häid”, esitavad nõudmisi ja kirjutavad ette soovitusi – selline näeb välja üks saade, kus laua taga on meediainimesed.

Mis vahet on siis Andrus Karnaul ja Jevgeni Ossinovskil? Mõlemad ju kiidavad vasakpoolset maailmavaadet ning sõimavad EKRE-t. Ainult et Ossinovski on poliitik ja tema võib. Karnau on ajakirjanik ja tema ei või.

Tehku siis ERR-i, Postimehe, Ekspress Grupi ja teiste kallutatud meediakanalite ajakirjanikud oma partei – Eesti Ajakirjanike Erakond. Ei ole kohane? Aga sellest ei muutu midagi, nad ongi juba poliitikud ja ajakirjandus teeb propagandat. Muutugu siis juba de facto politrukkideks.