Tänavu saavad Eesti poliitikud valida rahvale uue riigipea, see protsess on juba käivitunud, kuid samas juba ka absurdseks muudetud – kui pakutakse Indrek Tarandit ja Arnold Oksmaad, on juba ette tegu klounaadiga.
Eesti president peaks esindama kogu rahvast või siis vähemalt võimalikult suurt osa sellest. Viimased presidendid on esindanud vasakliberaalset-globalistlikku leeri – sots Toomas Hendrik Ilves ja globalist Kersti Kaljulaid. Mõlemad on ühiskonda ainult lõhestanud, mitte liitnud. Praegune president Alar Karis muutus alles nüüd pisut jõulisemaks, muidu aga lohises poliitikaga kaasa.
Indrek Tarandi väljapakkumine tema enda ja Vilja Kiisleri poolt kõlas räige poliitilise tatistamisena – vähe sellest, et rahva silmis on tegu roolijoodiku ja roppröökuriga, kes kutsus üles “kodanlikke natsionaliste” kuklaaugustama, Tarand on täiesti vastuvõetamatu rahvuskonservatiivsele leerile, keda ta aastaid tagasi provokatiivselt ründas. Juba Tarandi ülesseadmine oleks vastu presidendi institutsiooni kohustusele ühendada rahvast.
Nüüd pakkus ennast välja järgmine naljanumber, euroreformar Urmas Paet, mees, kes esindab riigi nelja aastaga põhjalasknud võimuerakonda. Paeti ülesseadmine, mis esialgu on personaalne, tähendaks edu korral võimu täielikku monopoliseerimist ühe kliki poolt.
Paeti kandideerimise võtab hästi kokku veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri (selgitav pilt allpool – toim.):
“Lihtne ja elegantne lahendus – kes pannakse Reformierakonna juhiks, sellest saab ex officio, s.t ametikoha poolest, Eesti president. Üks Riik, üks Partei, üks Juht.
Arvestades, et Eestis puudub demokraatlikult valitud rahvaesindus (sest pole ka demokraatiat ega õigusriiki), tuleks seni inertsist kasutusel olevad ametinimetused ümber vaadata.
President – režiimi eesistuja.
Peaminister – režiimi tegevjuht.
Riigikogu esimees – režiimi kõnejuht.”
On ilmselge, et võimurežiim soovib ka presidendi kaudu oma võimu põlistada. Kui see ei õnnestu, üritatakse leida marionett, kelleks võib kuulduste kohaselt saada praegune selgrootu õiguskantsler Ülle Madise, kes oleks režiimi käes nagu sulavaha.
Poole suuga on mainitud ka Lavly Perlingu nime, aga see oleks nagu KGB-mehe Vladimir Putini pääs võimu juurde – Perlingu puhul saaks võimule väidetavalt üsna kättemaksuhimuline eksprokurör ja siis on süvariik otse võimu juures.
Eesti vajab seekord presidendiks jõulist konservatiivi, kes tasakaalustaks äärmusliberaalset ühiskonda. Seni aga jätkub klounaad ja varsti võib selguda, et kõige normaalsem väljapakutu ongi Arnold Oksmaa, kõik teised sellest segasest poliitsüsteemist on veelgi hullemad.
Uued Uudised
