22.09.2024
Lihula monumendi saaga on veninud läbi terve taasiseseisvusaja.
Täna on vastupanuvõitluse päev, mil meenutatakse neid, kes püüdsid 1944. aastal sakslaste lahkudes ja venelaste peale tungides taastada Eesti Vabariiki, ning nende seast ei saa mingil juhul välja jätta sõjamehi, kes üritasid Punaarmeele vastu pannes selleks ajakoridori tekitada.
Sinimägedes ja mujalgi sõdinud meestel võis olla vale vorm, aga vaenlane oli õige, ja nende vastupanu andis võimaluse Otto Tiefi valitsusel kokku tulla ning kui asjad käest läksid, siis kümnetel tuhandetel bolševistliku katku eest põgeneda.
Paar nädalat enne vastupanuvõitluse päeva pani Kristen Michali valitsus toime moraalselt vääritu, lausa kuritegeliku teo, kui sotsist siseminister Lauri Läänemetsa alluvad tõstsid käe ja kraananoka mälestussamba vastu, mis oli pühendatud just nendele meestele.
Valitsus ja eriti Lauri Läänemets, kes ütles meedias välja, et tema arvates poleks eestlased 1944. aastal pidanud üldse sõdima, ei tohiks pühapäeval osaleda ühelgi päevateemalisel üritusel – need ei ole nende üritused. Põgaril nad juba rüvetasid Otto Tiefi valitsust, kes tõenäoliselt lootis just eesti meeste võimalikult pikale vastupanule.
Paljud inimesed on juhtinud tähelepanu sellele, et valitsus ja president kujundasid tänavuse suurpõgenemise paguluse-teemaliseks, tõrjudes sealt välja Eesti eest sõdinud sõjamehed. Selline mäng vastupanuvõitluse teemaga on alatu, närune ja vastik.
Rahvusmeelsed eestlased aga austavad täna kindlasti neid vapraid mehi, kes läksid üsna lootusetusse sõtta, uskudes siiski, et nad suudavad bolševistliku katku kuulidega peatada.
Uued Uudised