04.03.2019
Indrek Tarandit ähvardab poliitiline laibastumine.
Pühapäevased Riigikogu valimised näitasid, kui lihtne on ülbel poliitprovokaatoril jalad alt kaotada.
Jutt käib mõistagi Indrek Tarandist, kes veel suvel ärples sellega, kuidas kõik teda oma leeri tahtvat. Juba siis oli selge, et selline tühikargaja enam kunagi oma minevikulist enneolematut populaarsust ei saavuta. Sotsid võtsid ta siiski oma tiiva alla, sest marksistidele vägivalla õhutajad sobivad.
Rändepaktivastasel meeleavaldusel provokatsiooni korraldades arvasid nii sotside ladvik kui ka Tarand ise, et sellega annavad nad löögi EKRE-le ja tõstavad Tarandi kui “vaese kannatanu” aktsiaid. Esialgu see tundus nii ka minevat, sest peavoolumeedia võimendas sinikaid saanud eurokannikad üle, kuid mida aeg edasi, seda enam joonestus välja intrigandi tegelik pale, ja juba mõne aja möödudes hakkas vahejuhtumist kasu lõikama hoopiski EKRE.
Sotsid lootsid Tarandit Pärnus üles seades, et seal jätkub “peksasaanu-vägivallatsejate” vastasseis, aga maskid lihtsalt langesid ja kuna Tarand osutus hoopis intrigandiks, siis hakkas see otsus sotsidele vastu töötama. Laiemas pildis tegi EKRE-ga vastandumine sotsidele pigem kahju, sest lihtvalijale tundusid rahvuskonservatiivide rahvusmeelsed seisukohad südamelähedasemad kui multikultijama.
Tõenäoliselt on ohus ka Tarandi eurosaadiku koht, sest mais toimuvate europarlamendi valimiste eel pole tal lootust oma positsiooni parandada – normaalne inimene ehk suudaks ennast kokku võtta, kuid ülbe poliitbroiler seda nagunii ei tee. Naljakas ongi tema avaldus meedias, et ta ootaks nüüd uusi pakkumisi – kellele seda intriganti ikka enam vaja on!
Sotsidel olid valimised täielik lüüasaamine – ei saanud parlamenti ei plagiaator Rainer Vakra ega ka pikka aega Riigikogu esimehe positsiooni nautinud, kuid ennnast täiesti ammendanud Eiki Nestor. Samuti jäi kõrvale viimasel ajal eriti juunikommunistlikult esinenud Marju Lauristin.
Sotside aeg on otsas, ja seda ka mujal Euroopas, sest neist on saanud härrassotsid, kes ei võitle mitte enam proletariaadi, vaid tujukate ja pretensioonikate vähemuste eest.