01.09.2020
Töökatkestus koolides võib pikaks kujuneda. Pilt on illustratiivne.
“Käes on tarkusepäev, mis sellel aastal tuleb koos tüütuseni äraleierdatud koroonateema ja hoiatustega, kuidas end salakavala pisilase levitatud haiguse eest kaitsta. Me ei tea, kuigi loodame, kas kooliaasta ei lõpe enne kevadet laste koduõppele saatmisega või suudame targa ning vastutustundliku käitumisega hoida haiguspuhangu nii koolist kui kodudest emal. Habrast kindlust annavad teated edust koroonavaktsiini väljatöötamisel, rääkigu siis vaktsineerimise vastased ilmatargad mida tahes.
Eestis läheb tänavu kooli enam kui 150 000 last, neist ligi kolmandik Tallinnas. Esimesse klassi asub pealinnas 3900 koolijütsi. Nende jaoks on õpetajad eeskujuks, kelle tarkuses pole võimalik kahelda. Mida klass edasi, seda enam hakkab pedagoogide autoriteet taanduma laste iseenese tarkuse ees ning tihti jäävad koolipoolsed mõjutusvahendid liialt kesisteks, et mässulist noort hinge vaos hoida.
Õpetaja võimalused end kehtestada on aasta-aastalt kahanenud, töö muutunud raskeks ja närvesöövaks. Ime, et sellise koorma all suudavad meie hinnatud pedagoogid jääda sädelevaiks ja naeratavaiks vaimseiks liidreiks, kes vaatamata kõigele mõistavad koondada enda ümber õpilaste enamuse. Õpetajad väärivad rohkem tähelepanu ja seda tervitatavam on selle õppeaasta kuulutamine Tallinna Haridusameti poolt klassijuhataja teema-aastaks. Klassijuhataja on koolis tõepoolest võtmeisik, Temast oleneb, kas kool ja õpilane suudavad leida kontakti, klass toimetada ühise meeskonnana, lapsed tunda vastutust ja vaevuda õiguste kõrval ka kohustusi tunnistama.
Shakespeare aegumatus näidendis kurdab Taani prints Hamlet, et liigestest lahti aeg nõuab temalt paikapanemist. Sama võivad tänapäeval tunda õpetajad, kes vaatamata meie igapäevaellu siginenud vihkamisele ja kalkusele, peavad leidma endas tahet selgitada õhevil tundi tulevatele mudilastele elu lihtsaid tõdesid ning juba vanematesse klassidesse jõudnud neidudele-noormeestele, et õnn ei alga mitte pangakontol seisvatest rahanumbritest ega automargist, millega vanemad sind hommikul kooli toovad.
Kool on kindlus, mille müüride taha ei ulatu reklaamiröökurite shopahoolikutele mõeldud sõnumid ja end maailma nabana tundvate ei tea kelle õiguste eest võitlejate vihkav pseudosallivus. Kool on võimsam isegi Facebookist ja TikTokist, asetudes sellega superkangelaste kategooriasse.
Paradoks, ent mida konservatiivsemana suudab kool oma nägu säilitada, seda paremad on tulemused PISA testides ja lõpetajad edukamad elus enda teed leidma. Kool, kus keskkonnaaktivistilt nõutakse meeleavaldusel viibitud tundide järele vastamist, on õigel teel, sest lapse töö on õppida, et suureks saades osata soovi korral teha poliitikat parlamendis, mitte tänavail loosungeid karjudes.
1. september on tarkuse päev, laste ootuste ja silmasära, vanemate heldinud rõõmu ja õpetajate uute väljakutsete päev. Me kõik mäletame, kuidas lõhnas kooliaula, kui meile ulatati aabits, ja seda, kui valushellalt kõlas viimane koolikell.
Kadestan neid, kes kooliteed alustavad. Pole midagi võrreldavat ajaga, kui lapsest kasvab oma tõekspidamiste ja eluvaatega inimene. Tehkem siis kõik selleks, et need inimesed, kes kooliseinte vahelt väljuvad, oskaksid hinnata kodu, mõista kaaslasi, armastada elu ja säilitada väärikust – kõike seda, millest meie ajal nii paljudel puudu jääb. Ja pole vaja ahvatleda noori kaugetes maades õnne otsima. Meie Eesti vajab kõiki oma lapsi, tarkade ja tarmukatena, sellistena nagu kool neid tänu suurepärastele õpetajatele kasvatab. Lootusrikast 1. septembrit, Eestimaa!
Vsevolod Jürgenson, Mustamäe Linnaosakogu liige