Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Tarmo Hints: häbenemiskultuur on viinud selleni, et Kümme Käsku on väärastunud Kümneks Inimõiguseks

-
10.06.2019
EKRE Kristlaste Ühenduse juht Tarmo Hints.
© UU

Rahvuskonservatiivide kongressil pidas kõne ka EKRE Kristlaste ühenduse esimees Tarmo Hints, kes rääkis muude teemade kõrval valusaid sõnu kristluse ja moraali olukorrast maailmas.

“Aasta on jälle möödas ning aeg siis heita pilke tagasi. Vaadata, kuidas on läinud. Kuidas on kulgenud EKRE Kristlaste ühendusel see aasta ning millised on olnud tulemused.

Eelnenud aastaga sai jääda rahule. Endiselt jätkame Kuressaare Pereraadios saatega “Sinu Riik tulgu”, endiselt hoiame ka kätt pulsil, juhtides tähelepanu meedias asjadele, millele on vaja praegusel hetkel tähelepanu juhtida.

Sellel aastal tegi ühendus läbi ka esimesed Riigikogu valimised. Sellega seoses külastasime ka erinevaid kogudusi üle Eestimaa, kus rääkisime ka konkreetselt sellest, mida saaks kristlaskond Eestis teha, et Eesti riigi eesotsas oleksid inimesed, kellel oleks nii visioon kui ka tahtmine vaadata kaugemale, kui ainult ühed valimised. Koosolekud läksid edukalt ja ehk see kajastub ka valimistulemuses. Sest me elame sellisel ajajärgul, nagu me praegu elame.

Mul on hea meel selle üle, et Jumala rahvas, koguduse rahvas, on aru saamas sellest, et on aeg minna välja palvekojast ning hakata tegutsema. Nendel viimastel Riigikogu valimistel astus kristlaskond suure sammu poliitilisse ellu minemise suunas. Nad on aru saamas sellest, et kui ei astuta esile ja kui ei tehta seda, millesse usutakse. Kui ei väljendata seda oma suu sõnadega ning välditakse poliitikat, siis saadakse ka vastavad seadused ning vastavad tegutsemised riigi poolt.

Kunagi varem pole Riigikokku kandideerinud niivõrd palju erinevate koguduste liikmeid, kelle südames on soov näha teistsugust Eestit. Igatahes mitte sellist, mille poole on üritatud minna.

Miks see on oluline? Sest me näeme kahjuks seda, mis toimub. Kuidas Euroopa on hakanud häbenema oma päritolu. On hakanud häbenema oma juuri. Mille najal Euroopa on seisnud? Piibli. Täpsemalt Kümne Käsu ja Jeesuse Armuõpetuse najal. See on see, millest ka meie kultuur on saanud oma osa. Eestikeelne Piibel tõi meile meie rahvusliku iseteadmise ja ka meie Ärkamisaja. See ei ole lihtsalt raamat. See on Tõde, Õigus ja Armastus.

Aga see, mis praegu viib Euroopat edasi. See häbenemiskultuur oma vaimse päritolu üle, on viinud selleni, et Kümme Käsku on väärastunud Kümneks Inimõiguseks. Ka Jeesuse Armuõpetus, mis räägib konkreetselt patuse armastamisest ja patu mittesallimisest, on väärastunud sinna, et seda nn. jutumärkides Armuõpetust ei taheta enam kuulata.

Tulles tagasi Kümne Käsu ja selle moondumisest Kümneks Inimõiguseks, siis võib neid tõesti kõiki vaadata selles kontekstis. Võtame kasvõi alustuseks ühe nendest, sest kõiki Kümmet me ei jõua nagunii läbi võtta.

Ja selleks on “Ära Tapa”. Praegune ajajärk on teinud tapmisest inimõiguse. Kuidasmoodi? Vaadake seda, kuidas me suhtume oma kõige nõrgematesse ühiskonna liikmetesse. Neisse, kes pole veel sündinud. Me ütleme selle kohta, et see on inimõigus teha aborti.

Aga las ma ütlen midagi! See inimõigus kadus alates sellest hetkest, kui tulevane ema jäi ootama tulevast ilmakodanikku. Sest alates sellest hetkest, on tulevasel emal kohustus seista oma veel sündimata lapse eest. Inimõigus on see, kui sa võtad vastutuse. Ja sellepärast ei saa seda aktsepteerida.

Abordi teeb eriti võikaks see, et see on see koht, kus lapsel peaks olema kõige turvalisem. Ema ei saa talle, kui ta on sündinud siia ilma, paraku nii palju turvalisust pakkuda mitte kunagi, kui ta on just nimelt seal. Ja isegi seal tundub, ei ole neil enam turvaline. Vabadusest rääkimine ja vastutusest mööda hiilimine ei ole ei inimlik ega ka lõppkokkuvõttes vaba.

Aga selleks kõigeks on meil vaja ka tõelisi mehi ja tõelisi naisi, kes lisaks vabadusele omavad ka vastutustunnet. Tammsaare on öelnud, et vaba ühiskond peab pidevalt ennast kontrollima ja vaatama, et vabadus ei muutuks anarhiaks. Jumala Sõnas ütles Paulus sellised sõnad: ma võin teha kõike, aga kõigest ei ole kasu. Selles väites on öeldud konkreetselt, et vabadus ilma vastutuseta ei ole vabadus, vaid needus.

Lisaks veel Kümnes Käsus välja toodud mõisted, nagu Sina pead oma isa ja ema austama, Sina ei pea mitte abielu rikkuma, Sina ei pea mitte varastama jne. Mõelgem nüüd hoolikalt, mis on need, mida meil kaasajal tehakse ja kuidas see kajastub inimõiguste kontekstis.

Ja see on viinud selleni, et mida me näeme Euroopas. Nii palju on kuuldud sõnu euroopalikest väärtustest. Mis need on? Jumal ei ole. Seda on näha. Isamaa? Ka ei ole. Räägitakse suurest ja laiast maast, mis on me kodu. Perekond? Selle puu juuri saetakse ikka erilise hoolega, sest perekonnaks tahetakse muuta ka seda, mis seda kindlasti ei ole. Au? Väärikus? Mis siis on need nn. euroopaliku väärtused?

Need on need, mida me saame praegusel ajal nimetada euroopalikeks väärastumusteks. Vabaduse nime all toimub nende nn. väärtuste esiletoomisel tegelikult vaimses plaanis totaalne lati alt läbijooks. Me oleme ka ise muutunud ühiskonnaks, mille kohta saab öelda, et see on auto, millel puuduvad pidurid. Teate, mis sellise autoga juhtub? Kraavi sõidab. Nii on ka meil Euroopas praegu.

Ja teate, milleni see viib? Kui omal ajal kristlaskond palvetas, et Eesti saaks vabaks, siis me nägime, kuidas nn. progressi nimel jõuti Nõukogude Liidus kristlaskonna survestamiseni. Praegu on täpselt samamoodi ju tegelikult.

Ei ole üldse haruldus see, kui koguduse pastorile tehakse Euroopas näpuviibutust, et ta julges asjadest rääkida nii, nagu nad ka tegelikult on. Tõde, just Piiblitõde on pistetud sordiini alla. Aga teate milleni see viib? See viib selleni, et see, mis juhtus Nõukogude Liiduga 30 aastat tagasi võib väga hästi korduda.

Ja pange tähele mu sõnu: kordub ka, kui Euroopa ei plaani üles leida neid väärtusi skaalal Jumal-Isamaa-Perekond. Ja neid esile tõsta. Sest sellisel juhul on Euroopa Liidu kokkuvarisemine ainult aja küsimus ja tõlgendades klassikuid siia juurde: ükskord ta laguneb niikuinii.

Lõpetuseks tahaks välja öelda ka sõnad ühele Eesti poliitikule, kes enne europarlamendi valimisi ütles, et Euroliit andis meile näo, väärikuse ja julguse. Kindlasti mitte. Neid asju ei saa anda ükski riiklik moodustis. Need kas on või ei ole. Neid saab kasvatada, kuid öelda, et seda sai teha üks poliitiline ühendus, kes oma juuri häbeneb, on pisut liialdatud.”