Tarmo Hints: kuidas müüa maksutõusu?

Viimasel ajal meediat teraselt jälginuna tuleb tõdeda üht väga huvitavat tendentsi. Nimelt üritavad nii valitsuse kui ka Reformierakonna liikmed meile palehigis selgeks teha kui toredad asjad on ikkagi maksutõusud. Ja kuidas pärast seda õnn tõuseb õuele ning elu läheb ikka veel paremaks kui näiteks feodaalajastul.

Nad võiks tegelikult säästa ennast. Ennast ja teisi sellest laulujupist. Sellega pole mitte midagi peale hakata. Kui nüüd ajalukku vaadata, siis on näha, mis on saanud neist riikidest, kus maksutõuse on vist ka peetud mingil veidral moel riigi rikkuse alustalaks. Pehmemalt öeldes on riigi alustalasid ikka väga kõvasti ühel hetkel raputama hakatud. Halvemal juhul on tehtud koguni riigipööret. Ei tea miks siis nendes riikides inimesed aru ei saanud, et seda tehti ju selleks, et õnn tuleks õuele ja kõik saaksid kullas supelda?

Väga lihtsalt. Maksutõusudega viilitakse tegelikult riik õhukeseks. No ikka väga õhukeseks. Kaob ära nimelt isegi keskklass, kes hakkab sellisel juhul üha sagedamini kiikama välismaale või teisel juhul valitseva mäe suunas rusikat näitama. Nad ei vali sellisel juhul enam neid, keda nad peavad süüdlaseks oma probleemides. Lubagu nood siis kaks korda järjest abieluvõrdsust või kolm korda järjest muid võrdsusi. See ei huvita ju tegelikult kedagi. Elama peab. Ja kui elamisväärset elu ei lubata, vaid lubatakse maksutõuse, siis ollakse pragmaatikud.

Mind võttis muigama Pipi-Liis Siemanni artikkel Järva Teatajas, kus ta ennastunustavalt kiitis maksutõuse. Ma mõtlesin siia juurde, et huvitav, majandusõpikud räägivad edukatest riikidest, kellel on madalad maksud, sest siis nad saavad luua midagi juurde. Majandust ei ehitata kõrgete maksudega. Majandust ehitatakse madalatega, sest siis on ju võimalused laiemad. Rumalad loodavad omaette, et nad sellest midagi sellisel juhul saavad. Ei saa. Maksutõusu apologeedid meenutavad selles osas poodides ringilaskvaid samba-, ühenduse- ja tabletimüüjaid: sa ei ole kindel, et kas sa saad midagi kasulikku ka. Aga promot ikka tehakse nii, et hea et poest välja saad.

Toon siinjuures ühe elulise näite. Elan Paides. Kuna olen Paide volikogus olnud erinevates komisjonides, siis läks nii ühel haridus- ja kultuurikomisjoni istungil, kus toonane Paide abilinnapea käis välja mõtte, et teeks nii, et need kes toovad oma lapsi Paide valla lasteaeda, maksaksid kõrgemat kohatasu. Et kuna nad ei ole Paide vallas arvel, siis saaks neilt rohkem küsida. Et selle rahaga katta siis abiõpetajate ja kokkade palgatõusu. Ütlesin juba siis, et ära arva, et inimesed teevad asju missioonitundest. Lõpptulem oli see, et ebaõiglase hinnatõusu tõttu võeti lapsed Paidest ära ning kokad ja abiõpetajad jäid ikka ilma palgata. Ära kunagi arva, et sa eeldad inimestelt missioonitunnet, kui käsi sirutatakse ilma neilt luba küsimata nende rahakotti!

Me siin räägime siis eestlaste viisist protesteerida. See oligi antud juhul protest. Eestlaste protest maksutõusude vastu on aga juba toimumas. Ilma et need maksutõusud oleks veel lihakski saanud. Juba on inimesed tallamas rada uuesti Lätti, kus on palju asju soodsamalt. Juba räägitakse ka võimalustest, kuidas registreerida auto mujale riiki, kus automaksu ei ole või kus ta ei oleks nii kõrge. Firmaomanikud, kellel väikefirmad, leiavad kindlasti viise, kuidas oma tulud paberil viia miinimumini. Seda kõike ei oleks, kui meil oleks normaalne riik. Kahjuks on meil Reformierakonna “õitsval juhtimisel” tulemas üks Euroopa vaesemaid riike. Sest majanduses aetakse senimaani taga Exceli tabelit ja muid totrusi. Ning “mässatakse” peenemalt, kui näiteks Pariisi tänavatel.

Ma ei ole veel isegi rääkinud varimajandusest, mis tavaliselt siis juurde tekib. Sest odavam on ju tegelikult mitte mõningaid summasid arvelt “läbi lasta”, vaid töötada “mustalt”. Neid sektoreid on ju palju, kus seda teha saab. Ja taas on tegu teatud moel eestlaste mässuga valitsevate seaduste vastu. Elatakse põhimõttel: teha võid, aga vahele ei tohi jääda.

Ja eestlased ongi sellisel juhul mõisa ajas tagasi. Eestlaste mäss on läbi ajaloo olnud see, et otse midagi ei tehta, kuid vahelt võetakse ja varastatakse mõnuga. Heaks näiteks on ju meie oma kirjandusklassikas tuttavaks saanud koht Vargamäe. Kes “Töde ja Õigust” lugenud, teab, et Vargamäe oli tegelikult mets, aga siis hakati metsast järjest rohkem puid varastama, millest ei jäänudki alles muud hiljem, kui lage küngas, mis sai endale ka uue nime. Põhimõtteliselt rääkis see ju lahti tegelikult olud: riigi vastu otse mässata polnud mõtet. Pigem tehti seda öö saabudes ja kattevarjus. Et ära elada.

Ja Jürgen Ligi saamine rahandusministriks on juba läbiproovitud tee. Tegelikult tasuks meie ministrilt siis küsida, et kas Kreekast ikka raha tagasi ka saadi? Või kas raha liikumisel Idast Läände oli toonasel rahandusministril ikka kasu ka sees? Või ta luges sellest hiljem lehest? Aga see on juba teine teema.

Tarmo Hints
Paide EKRE aseesimees
EKRE Kristlaste Ühenduse esimees