Valimised on selleks korraks möödas. Ja nagu oli näha, siis ega selles osas ei ole midagi uut päikese all. Vahe on ainult selles, et meil on tegelikult kujunenud ühe partei ainuvalitsus. Pilt, mis on paljuski omane päris paljudele endistele Nõukogude Liidu vabariikidele.
Kui aga kusagil lõunas on pilt ühetaoline nagu rusikareegel, siis meil on asjad „euroopalikult“ rafineeritud. Ehk pilt, mis sedapuhku avanes valimiste lõpuks, tekitas tegelikult terve hulga küsimusi. Ehk siis rohkem küsimusi, kui vastuseid. Sest neid vastuseid ei ole. On ainult arusaam, et midagi on nende valimistega korrast ära. Ja ma ei räägi ainult neist viimastest valimistest.
Esimene kahtlus tekkis seoses valimisõhtuga. Kui pildiliselt oli näha seda, kuidas e-valimistega tekkis juurde terve hulk hääli, mis põhimõtteliselt liikusid ainult ühe erakonna suunal, siis siin peaks olema tegelikult teatud häirekell kõigile. Miks? Kohe selgitan.
Kui me vaatame paberhääletamist, siis see oli silmaga nähtav. Kes kaotas kohti, kes võitis. Erakonnad liikusid suhteliselt tasavägiselt. Oli aru saada, et see need asjad on teatud osas kontrolli all.
Kui aga asi liikus e-valimiste häälte lugemise juurde, toimus esimene anomaalia. Korraga oli ainult üks erakond, kes tõusis. Paneme tähele, et ainult üks erakond! Kellelgi teisel ei olnud selles osas kaasa rääkida. Unustame hetkeks ära EKRE sõnavõtud e-hääletamise osas. Praktiliselt oli iga erakonna tõus e-hääletusel pea olematu.
Ja see ei ole sellisel juhul vaid EKRE häirekell. Tegelikult peaks iga erakonna juhid endalt küsima, et mis toimus e-hääletamisega? Mitte keegi peale EKRE pole e-valimiste osas sõna võtnud. Kõigil peaks olema e-valimiste osas küsimusi.
Samas oli näha, et kellelgi ei olnud tollel õhtul sõnaõigust. Välja arvatud siis Reformierakonnal. Puht statistiliselt on see aga võimatu. Kuhu jäid sotsiaaldemokraatide hääled, kelle eest saab samamoodi e-hääli anda. Kuhu Keskerakonna hääled? Keskerakonnas oli üks liige, kes küsis selle küsimuse, et kuhu tema hääled kadusid. Kõik muud aga, kaasaarvatud Jüri Ratas, ei kommenteeri sõnakestki. Vaadatakse tuima näoga häälte jaotust, ning ei küsita endalt küsimusi, et kuidas see võimalik on. Avalik-õiguslik meedia vaatab samuti tuima näoga oma ekraanidele ning küsimusi ei küsi, et kas see on reaalne. Kõik näeb välja nagu tavaline näitemäng, kus saadakse aru küll, et asjad ei pruugi olla päris nii, kuid tehakse positiivne nägu ette ja enam seda teemat ei puudutata.
Miks see oli anomaalia? Sest kui me nägime suhteliselt tasavägist heitlust paberhääletusega, siis see ei ole nii, et internetis hääletades kaob see mingil müstilisel moel ära. See võib olla ühe partei poole kaldu, kuid mitte sellise anomaaliaga, nagu me nägime valimisõhtul. Ja see tekitabki küsimusi. Kas me oleme meedias näinud ühtegi pilti valimiste statistikast praegu? Ei ole.
Aga tuleme nüüd ajas tagasi aastasse 2019. Kui tuli EKRE-KESK-ISA valitsus. Tuletame ka meelde ministriportfellide jaotust, kus EKRE sai omale IT-ministri ametikoha. Üheks IT-ministri ülesandeks on loomulikult e-valimised…
Siit edasi saame juba pikalt meediast lugeda. EKRE-l oli vähem kui 2 aasta jooksul sellel ametipositsioonil 4 ministrit. Neli?! Mis toimus? Juba esimesest päevast alates, kui ministripositsiooni oli saanud Marti Kuusik, sunniti ta tagasi astuma. Kuusiku näol oli aga tegu spetsialistiga, kes ilmselt oleks taibanud IT-asjadest rohkem, kui keskmine arvutikasutaja. Ja palju enamgi. Üheks teemaks oleks olnud ka e-valimistega seotud kahtluste kummutamine, mis olid eelnevatega tekkinud.
Kuid Kuusik oli ametis ainult 1 päeva. Pärast kolme kohtuastet tunnistati ta süütuks. Nii oligi. Mis tähendab, et mehe autimängimine oli tegelikult teatud moel kuskil oluline.
Edasi tuli Kert Kingo. Ja ka siin tasub tähele panna ajajoont. Ühel hetkel me lugesime-kuulsime Kingo tegemiste kohta rohkem, kui oleks pidanud. Tema puhul toimus ilmselt pommitamine asutusesiseselt. Ajakirjandusse jõudsid erinevad detailid ministri oskamatusest inglise keele osas jne. Nii et autimängimine oli selles osas hoopis teisesuunaline. Mindi tema, kui isiku vastu.
Järgmisest ministrist Kaimar Karust pole mõtet rääkida. Ütleme nii, et e-valimistega ta ei tegelenud. Ja olles pisut sellel positsioonil, ta lahkus.
Kui tuli aga Raul Siem, siis jõudis ta päev enne valitsuse kukkumist või riigipööret, nimetame seda siis nii, nagu tahate, tellida e-valimiste auditi. Mille siis uus valitsus ühena esimestest otsustest tühistas.
Miks ma sellest kõigest räägin? Aga sellepärast, et lugejad mõtleksid natuke kastist välja. Kui meil käis selline sõda ühe ministripositsiooni ümber, siis tekitab see igatahes küsimusi juba ka eelmiste valimiste osas.
Meil on Eestis toimunud e-valimised aastast 2007. Kas me saame, käsi südamel väita, et mitte midagi seal pole olnud, mis ei oleks kahtlane? Milleks oli vaja pidada sõda IT-ministrite osas, kui see asi ei oleks tekitanud küsimusi? Me räägime Venemaast, kui millestki, kus mängitakse e-valimistega võim aastaid juba ainult ühe seltskonna kätte, kes praegu on ka oma riigi sõtta saatnud. Aga meie?
Inimesed on kogu aeg olnud ühesugused. Või arvatakse, et kui meil ei oleks võimalusi, et siis sellest hoolimata ei kasutataks ära seda, et võimule edasi jääda? Et seda kõike on ainult kusagil banaanivabariigis. Poliitika on võim! Ja praeguseks on see võim, kas siis väljaspoolse abi või kohaliku abi moel kinnistatud paljuski „demokraatlikult“ ühe grupi kätte. Ning meie meedia ja teised parteid ei küsi isegi küsimusi. Aga tegelikult peaks. Sest valimised on iga riigi pilt sellest, mis toimub selle riigi sees.
Tarmo Hints